Tere-tere!
Ma sain täna üle pika aja ühe tõesti ülivõrdes ehk suurepärase teatrielamuse - Eesti Draamateater "Hõimud", mis oli minu jaoks ühtaegu nii lähedane ja mõnus kuid ka valus iseenda äratundmine mitmes hetkes. Endalgi on sarnaseid sisemisi heitlusi ja olukordi elus olnud seoses kuulmisega ja tunnistan ausalt, et silmadest voolasid pisarad äratundmisrõõmust - imelised ja südamesseminevad rollisooritused Pääru Oja ja Marta Laane poolt. Soovitan ka teile, mu armsad sõbrad-tuttavad, minna seda etendust vaatama...
Imelist vana aasta lõppu ja uue imelise algust!
teisipäev, 30. detsember 2014
kolmapäev, 24. detsember 2014
;)
Tulgu jõulud lõbusad,
piparkoogid magusad.
Et kõik te soovid täituksid
ja mured rõõmuks muutuksid.
Uus aasta õnne toogu,
vana kaunilt meelde jäägu;)
esmaspäev, 10. november 2014
Käes on juba novembrikuu
Tere-tere!
Ootamatult on juba novembrikuu käes ja homme olen minemas taas Pireti juurde, käin teen ka audiogrammi ja lähen käin ka logopeedi juurest läbi. Saan siis teada, milline areng siis on minul olnud teiste silmade-kõrvade läbi.
Eelmises postituses mainitud väliskõrvapõletiku seljatasin edukalt ja üllatavalt kiiresti (ka arsti sõnul).
Iga päev arenen pisisammude kaupa ja avastan pisiasju.
Näiteks märkasin, et enam ei ole mul ju sellist pisiasja, et kui haigutan, siis ei ole enam hetkelist vaikust:) väike totter pisiasi, mida võtad iseendast mõistetavalt.
Olen hakanud raadiot kuulama, just nimelt kuulama, mitte kõigest kuulma. Et kohati peab lausa töö juures raadio kinni panema, et jääd raadiost räägitut kuulama, selle asemel et oma tööle keskenduda :)
Üha enam märkan, et ma ei pea enam niipalju vaeva nägema teistest arusaamisega. nt saan isegi tahtmatult nö pealt kuulata mõnikord, ilma et peaksin end füüsiliselt vestlusesse segama (s.m. et otsa vaatama jnejne). Ega see loomulikult ideaalne pole, aga arusaadavus on tunduvalt paremaks muutunud minu jaoks.
Lähiajal peaksin kätte saama ka oma uue FM-süsteemi. Sügisel kasutasin siiani laenatud FM-i SI-ga. Ootan juba põnevusega, kuna uuel on mitmeid lisavõimalusi, Katsetamine ja proovimine augustis läks edukalt.
Ma ei oskagi enam väga midagi kirjutada, pisiasjad-avastused toimuvad endiselt ja siiani positiivses suunas.
Oi jah, üks mure mul siiski on - nimelt peavalud on tagasi tulnud ja esinevad kahtlaselt tihti (nädalas üks päev vähemalt). Aga samas, ei pruugi see olla ainult SI-st põhjustatud, vaid ka mitmed teised asjaolud (stress koolis-tööl jne). Kõrvalesta ja pea kokkupuutepind (just pealmine osa, kus aparaat pmst ripub) on valulikuks muutunud ja mõnikord lausa ajab korpa. Kuid tahaks loota, et küllap see varsti laheneb ja selles osas ka elu lill.
Päikest!
Eks näis, mil järgmine postitus tuleb :D
Ootamatult on juba novembrikuu käes ja homme olen minemas taas Pireti juurde, käin teen ka audiogrammi ja lähen käin ka logopeedi juurest läbi. Saan siis teada, milline areng siis on minul olnud teiste silmade-kõrvade läbi.
Eelmises postituses mainitud väliskõrvapõletiku seljatasin edukalt ja üllatavalt kiiresti (ka arsti sõnul).
Iga päev arenen pisisammude kaupa ja avastan pisiasju.
Näiteks märkasin, et enam ei ole mul ju sellist pisiasja, et kui haigutan, siis ei ole enam hetkelist vaikust:) väike totter pisiasi, mida võtad iseendast mõistetavalt.
Olen hakanud raadiot kuulama, just nimelt kuulama, mitte kõigest kuulma. Et kohati peab lausa töö juures raadio kinni panema, et jääd raadiost räägitut kuulama, selle asemel et oma tööle keskenduda :)
Üha enam märkan, et ma ei pea enam niipalju vaeva nägema teistest arusaamisega. nt saan isegi tahtmatult nö pealt kuulata mõnikord, ilma et peaksin end füüsiliselt vestlusesse segama (s.m. et otsa vaatama jnejne). Ega see loomulikult ideaalne pole, aga arusaadavus on tunduvalt paremaks muutunud minu jaoks.
Lähiajal peaksin kätte saama ka oma uue FM-süsteemi. Sügisel kasutasin siiani laenatud FM-i SI-ga. Ootan juba põnevusega, kuna uuel on mitmeid lisavõimalusi, Katsetamine ja proovimine augustis läks edukalt.
Ma ei oskagi enam väga midagi kirjutada, pisiasjad-avastused toimuvad endiselt ja siiani positiivses suunas.
Oi jah, üks mure mul siiski on - nimelt peavalud on tagasi tulnud ja esinevad kahtlaselt tihti (nädalas üks päev vähemalt). Aga samas, ei pruugi see olla ainult SI-st põhjustatud, vaid ka mitmed teised asjaolud (stress koolis-tööl jne). Kõrvalesta ja pea kokkupuutepind (just pealmine osa, kus aparaat pmst ripub) on valulikuks muutunud ja mõnikord lausa ajab korpa. Kuid tahaks loota, et küllap see varsti laheneb ja selles osas ka elu lill.
Päikest!
Eks näis, mil järgmine postitus tuleb :D
teisipäev, 12. august 2014
Pika vaikuse järgne jutumulinake
Tervist!
Puhkus oli pikk ja väga meeldiv, nüüdseks olen 2 nädalat tööl käinud ja kahjuks 2. päeva haiguslehel - paremasse (tavaaparaati kandvasse) kõrva tekkis äge mädane kõrvapõletik. Augustikuu on ka tuntud kui mädakuu. Nädala lõpuks selgub uuringutest, kas väliskõrva- (mis mul ammusest ajas krooniline olnud vahelduva eduga, kuid nii hull põletik oli viimati 10.klassis) või keskkõrvapõletik. Hetkel on ka söömine veidi valulik, kuna kõrvaümbrus üles paistetanud - tuttav probleem implantaadioperatsioonijärgsest ajast. Lisaks niisama valusööstud, nagu keegi torgiks nõelaga kuulmekilet vms. Aga see-selleks, nüüd mul rohud peal ja puhkan maksimaalselt palju, et taastumine võimalikult kiire oleks. Ilma kõrvavalu ja palavikuta on ikka palju parem magada ning elada ;)
Implantaadikuulmisest niipalju, et nüüd olen lausa et sunniviisiliselt ainult implantaadikuulmise peal ja tundub, et saan üsna kenasti hakkama, k.a. grupivestlused ja telefonikõned. Eks veidi arusaamatusi veel on, kuid need olen seni enam-vähem lahendatud saanud. Sain ka sõbrannalt Maare-Liisult kiita, et mu diktsioon on paremaks muutunud :) Ka viimase Tartuskäigu jooksul märgiti seda, et mu enda kõne nasaalsus ja susistamine olevat vähenenud. Eks neil ole märkamisel eelis ka, ma ei kohta neid igapäev ning nad ei saa koguaeg olla mu arengu kõrval, seega näevad-kuulevad nad arengujärke. Igapäevaselt asja sees olles ei märka ju pisikesi muutusi, kui just tagasiulatuvalt ei vaata/mõtle eraldi.
Puhkuse ajal isegi söandasin korraks kätte võtta oma vana pilli - flöödi ja isegi mõned helid sellega tekitada ning paar viisijuppigi mängida. Kõvasti paremini tuli välja, kui siis, kui mul ainult paremas kõrvas kuulmine oli... siis ma ei kuulnud osasid noote peaaegu et üldse või veidralt ning seetõttu ei julgenud neid eriti kõvasti mängida ja omakorda selletõttu ei tulnudki eriti meeldivat heli pillist välja ka. Ikka julgus ja tugev õhubaas peab all olema puhkpilli mängimisel. Aga igati meeldiv oli taas mängida ja kuulda päris hästi oma mängu ning seeläbi omada paremat kontrolli oma mängu üle. Ei taha ju väga oma naabreid terroriseerida halva pillimänguga. Leidsin puhkuse ajal üles ka oma vanade lugude noodid, et põhimõtteliselt saaksin uuesti mängima õppida ja harjutada. See siiski üks meeldiv ajaveetmisviis;)
Viimane kord Tartus käies oli tulemuseks see, et jäi alles eelmisest korrast valjeim programm ning lisati selle adapteeruv variant (ehk siis aparaat ise kohandub ümbruse helidega - taustamüra vähemaks, inimkõne esile jne). Tehti ka uus lävekontroll jms mille põhjal tuli tulemuseks programm, mis jäi oma valjuselt eelmise korra keskmise ja valjeima vahele. Aga see tulemus on üsna loogiline ka, kuna õnnetul kombel oli mul tol päeval peavalu ning seetõttu olin helide suhtes tundlikum ja nii saigi programmi nimeks "peavaluprogramm". Ka see programm sai lisaks adapteeruva variandi. Tundub, et mu helide valjuse piir on kohale jõudnud ja ma enam valjemaid helisid ei soovi. Enne kogu seda programmeerimist toimunud hommikuse kuulmiskontrolliga läks veidi pahasti mu tähelepanematuse tõttu, nimelt oli mingil hetkel hommikul unise peaga 1.programm peale jäänud ning nõnda saime mittetäpsed tulemused - s.m. et ei kajastanud mu igapäevast kuulmist, mil kasutasin 3. valjeimat programmi. Üritan nüüd edaspidi rangelt silmas pidada, et kui kuulmisuuringutele minek, siis kindlasti enne kontrollida, mis programm parasjagu on ikkagi.
Võiks ju mõelda, et kuulmise järgi peaks ju ikka aru saama, et mis programm on, aga alati ei saa ikkagi. Sest mul on olnud nii juhtumeid, kus ka 3.programm tundub liiga vaiksevõitu, aga pole mida juurde kruttida või siis ka on olnd momente, kus tahan 3.programmi valjust vähemaks võtta, et kõnest paremini aru saada. Ja seda kõike ühe päeva jooksul. Mõnikord üldse lambist helid muutuvad kõmisevamaks mu peas. Ilmselt siis, kui olen keskmisest enam väsinum vms.
Aga üldjoontes läheb mul kenasti, nagu Taivo nüüd ütles, et mõtle, kui sul nüüd implantaati poleks, ei kuuleks sa ju midagi, kui sul kõrvapõletikust parem kõrv nii paistes ja umbes ning aparaati kõrva panna ei saa. Olen väga tänulik, et mulle on võimaldatud sisekõrvaimplantaat :)
Puhkus oli pikk ja väga meeldiv, nüüdseks olen 2 nädalat tööl käinud ja kahjuks 2. päeva haiguslehel - paremasse (tavaaparaati kandvasse) kõrva tekkis äge mädane kõrvapõletik. Augustikuu on ka tuntud kui mädakuu. Nädala lõpuks selgub uuringutest, kas väliskõrva- (mis mul ammusest ajas krooniline olnud vahelduva eduga, kuid nii hull põletik oli viimati 10.klassis) või keskkõrvapõletik. Hetkel on ka söömine veidi valulik, kuna kõrvaümbrus üles paistetanud - tuttav probleem implantaadioperatsioonijärgsest ajast. Lisaks niisama valusööstud, nagu keegi torgiks nõelaga kuulmekilet vms. Aga see-selleks, nüüd mul rohud peal ja puhkan maksimaalselt palju, et taastumine võimalikult kiire oleks. Ilma kõrvavalu ja palavikuta on ikka palju parem magada ning elada ;)
Implantaadikuulmisest niipalju, et nüüd olen lausa et sunniviisiliselt ainult implantaadikuulmise peal ja tundub, et saan üsna kenasti hakkama, k.a. grupivestlused ja telefonikõned. Eks veidi arusaamatusi veel on, kuid need olen seni enam-vähem lahendatud saanud. Sain ka sõbrannalt Maare-Liisult kiita, et mu diktsioon on paremaks muutunud :) Ka viimase Tartuskäigu jooksul märgiti seda, et mu enda kõne nasaalsus ja susistamine olevat vähenenud. Eks neil ole märkamisel eelis ka, ma ei kohta neid igapäev ning nad ei saa koguaeg olla mu arengu kõrval, seega näevad-kuulevad nad arengujärke. Igapäevaselt asja sees olles ei märka ju pisikesi muutusi, kui just tagasiulatuvalt ei vaata/mõtle eraldi.
Puhkuse ajal isegi söandasin korraks kätte võtta oma vana pilli - flöödi ja isegi mõned helid sellega tekitada ning paar viisijuppigi mängida. Kõvasti paremini tuli välja, kui siis, kui mul ainult paremas kõrvas kuulmine oli... siis ma ei kuulnud osasid noote peaaegu et üldse või veidralt ning seetõttu ei julgenud neid eriti kõvasti mängida ja omakorda selletõttu ei tulnudki eriti meeldivat heli pillist välja ka. Ikka julgus ja tugev õhubaas peab all olema puhkpilli mängimisel. Aga igati meeldiv oli taas mängida ja kuulda päris hästi oma mängu ning seeläbi omada paremat kontrolli oma mängu üle. Ei taha ju väga oma naabreid terroriseerida halva pillimänguga. Leidsin puhkuse ajal üles ka oma vanade lugude noodid, et põhimõtteliselt saaksin uuesti mängima õppida ja harjutada. See siiski üks meeldiv ajaveetmisviis;)
Viimane kord Tartus käies oli tulemuseks see, et jäi alles eelmisest korrast valjeim programm ning lisati selle adapteeruv variant (ehk siis aparaat ise kohandub ümbruse helidega - taustamüra vähemaks, inimkõne esile jne). Tehti ka uus lävekontroll jms mille põhjal tuli tulemuseks programm, mis jäi oma valjuselt eelmise korra keskmise ja valjeima vahele. Aga see tulemus on üsna loogiline ka, kuna õnnetul kombel oli mul tol päeval peavalu ning seetõttu olin helide suhtes tundlikum ja nii saigi programmi nimeks "peavaluprogramm". Ka see programm sai lisaks adapteeruva variandi. Tundub, et mu helide valjuse piir on kohale jõudnud ja ma enam valjemaid helisid ei soovi. Enne kogu seda programmeerimist toimunud hommikuse kuulmiskontrolliga läks veidi pahasti mu tähelepanematuse tõttu, nimelt oli mingil hetkel hommikul unise peaga 1.programm peale jäänud ning nõnda saime mittetäpsed tulemused - s.m. et ei kajastanud mu igapäevast kuulmist, mil kasutasin 3. valjeimat programmi. Üritan nüüd edaspidi rangelt silmas pidada, et kui kuulmisuuringutele minek, siis kindlasti enne kontrollida, mis programm parasjagu on ikkagi.
Võiks ju mõelda, et kuulmise järgi peaks ju ikka aru saama, et mis programm on, aga alati ei saa ikkagi. Sest mul on olnud nii juhtumeid, kus ka 3.programm tundub liiga vaiksevõitu, aga pole mida juurde kruttida või siis ka on olnd momente, kus tahan 3.programmi valjust vähemaks võtta, et kõnest paremini aru saada. Ja seda kõike ühe päeva jooksul. Mõnikord üldse lambist helid muutuvad kõmisevamaks mu peas. Ilmselt siis, kui olen keskmisest enam väsinum vms.
Aga üldjoontes läheb mul kenasti, nagu Taivo nüüd ütles, et mõtle, kui sul nüüd implantaati poleks, ei kuuleks sa ju midagi, kui sul kõrvapõletikust parem kõrv nii paistes ja umbes ning aparaati kõrva panna ei saa. Olen väga tänulik, et mulle on võimaldatud sisekõrvaimplantaat :)
kolmapäev, 2. juuli 2014
veidi uut juttu
Hej-hej!
Suvi peale tulnud ja ka internetiliiklus harvemaks muutunud... hetkel puhkan täie hooga ja isegi oma arvuti jätsin linna, niigi liialt palju on tööl ja kodus ja koolis arvutis istutud :)
Eile käisin siis taas Tartus, pandi taas uuemad-valjemad programmid peale ja nendega pean nüüd kuu aega harjutama. Tehti ka audiogramm - mu kuulmine on 50-20 dB vahel nüüd:) eesmärgiks on, et kuulmine jõuab lõpuks 40-20 vahele ;) selgituseks järgnev graafik, kus on näidatud, mis sagedusel mis valjusega (dB) mingi heli on http://www.deaf-insight.com/uploads/9/1/5/3/9153234/1598345_orig.png ning kui ma ka kuulen kuni 20dB sagedusel 1 kHz siis kuulen kõike sellest punktis allapoole jäävat - klaver, imik jnejne. Kui vasakus oli kuulmine 90-100dB kandis, siis näete,. et sellest joonest allpool polegi suurt midagi enam peale väga valju häält tegevate masinate ehk siis neid ainult kuulsingi ilma igasuguse välise abita.
Aga üldjoontes on nüüdseks olnud mul uus kuulmine vasakus kõrvas kuu aega ning areng on olnud väga hea, kui arvestada, et ma pole siiani väga palju eraldi kuulmise treenimisega tegelenud, kuid nüüd hakkan sellega palju aktiivsemalt tegelema - kool ja töö võtsid enne ikka palju aega ja energiat, et peamine oli lihtsalt hakkama saada oma kuulmisega kuidagi. Olles aus, ikka päris palju lülitasin ka parema aparaadi sisse, eriti kui olin heliliselt keerulisemas olukorras (koosolekud, grupivestlused, palju taustamüra, roolis olles sõidukaaslast kuulates, telefoniga rääkides jne) või kui soovisin kohe esimese korraga võimalikult palju infot kätte saada, mis öeldi mulle, mitte et palun üle korrata, kuni aru saan. Ei tahtnud liigselt tüli tekitada. Aga nüüd eilse päeva igatahes suutsin olla ilma paremata (v.a. paar telefonikõne ja osaliselt üks grupivestlus), sest kuulmine on nüüd jällegi parem pärast uut seadistamist - üleüldiselt valjem + kõrgemaid sagedusi lisati juurde. Täna hommikul oli üle väga pika aja eelmise päeva lõpuks saavutatud valjus liiga vali ja kruttisin tugevasti alla poole 10 pealt 4 peale. Eks siis nüüd selgub, kuis edasine kulgeb, muidu valjuse poolest on mul veel 2 valjemat programmi ehk 2x10 võimalust lisaks ja sellest peab nüüd jätkuma kuuks ajaks. Tahaks loota, et mul enam väga palju valjemat kuulmist pole tarvis, kuna aku kestus ju lüheneb üha valjema programmi tõttu ja mul juba on piiri peal, et ühe päeva peab üks akumoodul vastu. Muide eile tabasin end naermaajavalt mõttekäigust: et liiga vali heli pole hea, et äkki kahjustab kõrvakuulmist... nu kle, mis kuulmist? mul pole ju enam oma kuulmist vasakus kõrvas, mida kahjustada heli valjusega enam... Aga lapsed-täiskasvanud, teie küll hoidke oma kuulmist, te veel saate kahjustada seda liiga valjude helidega või liialt pikalt mürakeskkonnas viibimisega ja ühel päeval peate veel ise kõrvaaparaate hakkama kandma nõnda... uskuge mind, ilma aparaatideta on tunduvalt mugavam ja hõlpsam elu ;)
Aga treenima hakkan ma nüüd küll rohkem ja sihipärasemalt - proovin erinevaid olukordi, nii et sisse on lülitatud ainult vasak kõrv, esmalt muidugi oma lähikonnainimestega, kelle kõnega ma harjunud olen ning kes on harjunud olema minuga kannatlikud:) Harjutamiseks läheb siis sõnade äratundmises ilma, et otsa vaataks (toetun ikka endiselt liialt palju suult lugemisele, kuigi esimesed katsed näitavad, et saan hakkama küll, kui veidi pingutan, aga harjumusejõud on suur. Elu on näidanud, et see on probleemiks siis, kui ma nt roolis olen, siis selleks, et kaaslastest aru saada, pidin nägema ta suud või eriti keskenduma räägitavale, selle asemel et keskenduda liikluse jälgimisele ja lihtsalt kuulata (siin vahepeal 1,5a olin ikka päris jännis sõidukaaslase kuulamisega kohati). Harjutan ka telefoniga rääkimist (emast saan juba päris hästi aru, mõned sõnad pean siiski üle küsima, kas kuulsin õigesti), mürafoonide taustal kõnede arusaamist, teleka vaatamisel ilma subtiitriteta arusaamist, muusika kuulamist. Ja nüüd see nädalavahetus lähengi tantsu- ja laulupeole kuulama-vaatama. Vaatab, kuidas siis seal kuulmine õnnestub;) Polegi siiani veel jõudnud ühelegi live-kontserdile oma uut kuulmist proovima.
Päikest!
Eks näis, mis järgmine kirje ilmub... Puhake ja nautige suve, isegi kui kehv ilm, siis on hea võimalus teha tubaseid asju (lugeda raamatuid, sorteerida asju jnjne), mida ammu oled teha tahtnud, aga pole olnud aega ja see teadmine tiksub kuklas, et peaks ära tegema ja see tiksumine ju väsitab;) Palju parem on olla ilma selle tiksumiseta ja asjad tehtud saada;) Siis on igatahes palju parem ja kergem olla;)
Suvi peale tulnud ja ka internetiliiklus harvemaks muutunud... hetkel puhkan täie hooga ja isegi oma arvuti jätsin linna, niigi liialt palju on tööl ja kodus ja koolis arvutis istutud :)
Eile käisin siis taas Tartus, pandi taas uuemad-valjemad programmid peale ja nendega pean nüüd kuu aega harjutama. Tehti ka audiogramm - mu kuulmine on 50-20 dB vahel nüüd:) eesmärgiks on, et kuulmine jõuab lõpuks 40-20 vahele ;) selgituseks järgnev graafik, kus on näidatud, mis sagedusel mis valjusega (dB) mingi heli on http://www.deaf-insight.com/uploads/9/1/5/3/9153234/1598345_orig.png ning kui ma ka kuulen kuni 20dB sagedusel 1 kHz siis kuulen kõike sellest punktis allapoole jäävat - klaver, imik jnejne. Kui vasakus oli kuulmine 90-100dB kandis, siis näete,. et sellest joonest allpool polegi suurt midagi enam peale väga valju häält tegevate masinate ehk siis neid ainult kuulsingi ilma igasuguse välise abita.
Aga üldjoontes on nüüdseks olnud mul uus kuulmine vasakus kõrvas kuu aega ning areng on olnud väga hea, kui arvestada, et ma pole siiani väga palju eraldi kuulmise treenimisega tegelenud, kuid nüüd hakkan sellega palju aktiivsemalt tegelema - kool ja töö võtsid enne ikka palju aega ja energiat, et peamine oli lihtsalt hakkama saada oma kuulmisega kuidagi. Olles aus, ikka päris palju lülitasin ka parema aparaadi sisse, eriti kui olin heliliselt keerulisemas olukorras (koosolekud, grupivestlused, palju taustamüra, roolis olles sõidukaaslast kuulates, telefoniga rääkides jne) või kui soovisin kohe esimese korraga võimalikult palju infot kätte saada, mis öeldi mulle, mitte et palun üle korrata, kuni aru saan. Ei tahtnud liigselt tüli tekitada. Aga nüüd eilse päeva igatahes suutsin olla ilma paremata (v.a. paar telefonikõne ja osaliselt üks grupivestlus), sest kuulmine on nüüd jällegi parem pärast uut seadistamist - üleüldiselt valjem + kõrgemaid sagedusi lisati juurde. Täna hommikul oli üle väga pika aja eelmise päeva lõpuks saavutatud valjus liiga vali ja kruttisin tugevasti alla poole 10 pealt 4 peale. Eks siis nüüd selgub, kuis edasine kulgeb, muidu valjuse poolest on mul veel 2 valjemat programmi ehk 2x10 võimalust lisaks ja sellest peab nüüd jätkuma kuuks ajaks. Tahaks loota, et mul enam väga palju valjemat kuulmist pole tarvis, kuna aku kestus ju lüheneb üha valjema programmi tõttu ja mul juba on piiri peal, et ühe päeva peab üks akumoodul vastu. Muide eile tabasin end naermaajavalt mõttekäigust: et liiga vali heli pole hea, et äkki kahjustab kõrvakuulmist... nu kle, mis kuulmist? mul pole ju enam oma kuulmist vasakus kõrvas, mida kahjustada heli valjusega enam... Aga lapsed-täiskasvanud, teie küll hoidke oma kuulmist, te veel saate kahjustada seda liiga valjude helidega või liialt pikalt mürakeskkonnas viibimisega ja ühel päeval peate veel ise kõrvaaparaate hakkama kandma nõnda... uskuge mind, ilma aparaatideta on tunduvalt mugavam ja hõlpsam elu ;)
Aga treenima hakkan ma nüüd küll rohkem ja sihipärasemalt - proovin erinevaid olukordi, nii et sisse on lülitatud ainult vasak kõrv, esmalt muidugi oma lähikonnainimestega, kelle kõnega ma harjunud olen ning kes on harjunud olema minuga kannatlikud:) Harjutamiseks läheb siis sõnade äratundmises ilma, et otsa vaataks (toetun ikka endiselt liialt palju suult lugemisele, kuigi esimesed katsed näitavad, et saan hakkama küll, kui veidi pingutan, aga harjumusejõud on suur. Elu on näidanud, et see on probleemiks siis, kui ma nt roolis olen, siis selleks, et kaaslastest aru saada, pidin nägema ta suud või eriti keskenduma räägitavale, selle asemel et keskenduda liikluse jälgimisele ja lihtsalt kuulata (siin vahepeal 1,5a olin ikka päris jännis sõidukaaslase kuulamisega kohati). Harjutan ka telefoniga rääkimist (emast saan juba päris hästi aru, mõned sõnad pean siiski üle küsima, kas kuulsin õigesti), mürafoonide taustal kõnede arusaamist, teleka vaatamisel ilma subtiitriteta arusaamist, muusika kuulamist. Ja nüüd see nädalavahetus lähengi tantsu- ja laulupeole kuulama-vaatama. Vaatab, kuidas siis seal kuulmine õnnestub;) Polegi siiani veel jõudnud ühelegi live-kontserdile oma uut kuulmist proovima.
Päikest!
Eks näis, mis järgmine kirje ilmub... Puhake ja nautige suve, isegi kui kehv ilm, siis on hea võimalus teha tubaseid asju (lugeda raamatuid, sorteerida asju jnjne), mida ammu oled teha tahtnud, aga pole olnud aega ja see teadmine tiksub kuklas, et peaks ära tegema ja see tiksumine ju väsitab;) Palju parem on olla ilma selle tiksumiseta ja asjad tehtud saada;) Siis on igatahes palju parem ja kergem olla;)
pühapäev, 15. juuni 2014
Areng toimub:)
Tervist taas!
Vabandan, et jälle paus sisse jäänud. Aga siiski on veidi vahepeal miskit toimunud kuulmise osas. Piret (mu masinavärgi programmeerija) pani mulle uued ja valjemad programmid peale, mille puhul on nüüd vaid 10% veel puudu sellest, mis opiaegsete analüüside kohaselt peaks olema:) Ja kui need kasutusse läksid, sain aru, milline mäekõrgune vahe oli võrreldes eelmiste variantidega, kuulsin juba päris palju asju, mida polnud vasakuga ammu kuulnud: pääsukeste sädistamist, purskkaevu veekohinat teisel pool TÜ raamatukogu esist platsi, see pidev autosumin taustaks, mis linnas ikka on jnejne. Söandasin teha ka oma esimese (siiani küll ainukese) telefonikõne vasaku kõrvaga ja sain täitsa hästi hakkama, kui ema rahulikult ja selgelt rääkis, vajadusel kordas üle, aga ma sain hakkama. Samamoodi julgesin minna võõraste jutule, et sees oli ainult vasak kõrv ja samuti sain üldjoontes hakkama.
Pmst võiks öelda, et olen vasakuga enam-vähem selles seisus, kui olin paremaga sept.2012, mil parem pidi õppima vasakult kuulmise üle võtma ja igapäevaelus hakkama saama - kõnest aru saama, telefoniga rääkima jne. Vasak oli kuni kadumiseni mu põhikõrv hakkama saamisel. Kirjeldasin oma toonast kuulmist nõnda, et vasakuga justkui joonistasin piirjooned, mis andsid helidele ja iseäranis kõnele konkreetsuse ja parem kõrv andis värvid sinna juurde. Kuigi et kuulmisuuringu (audiogrammi) järgselt oli mul üldplaanis parem kuulmine paremas, aga vasak kuulis just seda kõnesagedust paremini.
Olen saanud ka juba kommentaare, et kui mõlemas kõrvas aparaat sees, et siis saan juba tunduvalt paremini kõnest aru ja et mu vestluskaaslane ei pea enam niipalju vaeva nägema, et ma aru saaks (pöörama tähelepanu oma kõne selgusele jms, üle kordama jne). Aga see veel kehtib dialoogide puhul, seltskonnas olles on praegu veel vaja õppida, kuidas selekteerida välja konkreetne vestlus, sest üldine jutufoon on ikka päris vali ja ühtlaseks suminaks muutuv, mis matab ka konkreetse kõne minu kõrvus.
Pean tunnistama, et kui alguses olin programmidega valjuse 6-7 juures, siis oli see mulle piisav ja paras, kuid ka nüüd on need programmid vaiksemaks muutunud (ehk siis aju on ära harjunud) max tugevuse 10 juures, aga seekord pole siiski mitte nii tugev tagasilangus nagu eelmine kord oli :)
Nüüd ei ole muud kui harjutada, harjutada ja veelkord harjutada, kuniks järgmise Tartus käiguni 1. juulil.
Vabandan, et jälle paus sisse jäänud. Aga siiski on veidi vahepeal miskit toimunud kuulmise osas. Piret (mu masinavärgi programmeerija) pani mulle uued ja valjemad programmid peale, mille puhul on nüüd vaid 10% veel puudu sellest, mis opiaegsete analüüside kohaselt peaks olema:) Ja kui need kasutusse läksid, sain aru, milline mäekõrgune vahe oli võrreldes eelmiste variantidega, kuulsin juba päris palju asju, mida polnud vasakuga ammu kuulnud: pääsukeste sädistamist, purskkaevu veekohinat teisel pool TÜ raamatukogu esist platsi, see pidev autosumin taustaks, mis linnas ikka on jnejne. Söandasin teha ka oma esimese (siiani küll ainukese) telefonikõne vasaku kõrvaga ja sain täitsa hästi hakkama, kui ema rahulikult ja selgelt rääkis, vajadusel kordas üle, aga ma sain hakkama. Samamoodi julgesin minna võõraste jutule, et sees oli ainult vasak kõrv ja samuti sain üldjoontes hakkama.
Pmst võiks öelda, et olen vasakuga enam-vähem selles seisus, kui olin paremaga sept.2012, mil parem pidi õppima vasakult kuulmise üle võtma ja igapäevaelus hakkama saama - kõnest aru saama, telefoniga rääkima jne. Vasak oli kuni kadumiseni mu põhikõrv hakkama saamisel. Kirjeldasin oma toonast kuulmist nõnda, et vasakuga justkui joonistasin piirjooned, mis andsid helidele ja iseäranis kõnele konkreetsuse ja parem kõrv andis värvid sinna juurde. Kuigi et kuulmisuuringu (audiogrammi) järgselt oli mul üldplaanis parem kuulmine paremas, aga vasak kuulis just seda kõnesagedust paremini.
Olen saanud ka juba kommentaare, et kui mõlemas kõrvas aparaat sees, et siis saan juba tunduvalt paremini kõnest aru ja et mu vestluskaaslane ei pea enam niipalju vaeva nägema, et ma aru saaks (pöörama tähelepanu oma kõne selgusele jms, üle kordama jne). Aga see veel kehtib dialoogide puhul, seltskonnas olles on praegu veel vaja õppida, kuidas selekteerida välja konkreetne vestlus, sest üldine jutufoon on ikka päris vali ja ühtlaseks suminaks muutuv, mis matab ka konkreetse kõne minu kõrvus.
Pean tunnistama, et kui alguses olin programmidega valjuse 6-7 juures, siis oli see mulle piisav ja paras, kuid ka nüüd on need programmid vaiksemaks muutunud (ehk siis aju on ära harjunud) max tugevuse 10 juures, aga seekord pole siiski mitte nii tugev tagasilangus nagu eelmine kord oli :)
Nüüd ei ole muud kui harjutada, harjutada ja veelkord harjutada, kuniks järgmise Tartus käiguni 1. juulil.
pühapäev, 8. juuni 2014
Muusika on nii muusika...
Muusika on nii muusika... ja rõõmupisarad nirisesid mööda põske alla:) Võtsin kätte ja hakkasin proovima kuulata erinevatest žanridest oma lemmiklugusid youtube'st ja muusika oli nii muusika... :) ma tundsin ära lugusid ja laulusõnu ja erinevaid pille, ei ole enam see algeline arvutimängu intropinin. Iseäranis nauding oli kuulata ühte oma suurt lemmikut klassikutest: Maurice Raveli Bolerot ja kui veel panin võrdluseks sisse ka parema kõrva... kui te vaid teaksite, kui ilusana see lugu taas kõlas ja veel mõlemas kõrvas!
Ootan väga, mil olen vasakust kõrvast juba nii kindel, et saaksin ka vasaku kõrvaga üksi igas situatsioonis hakkama ja saan ka uutest/võõrastest muusikapaladest aru:) aga hetkel tundub, et see aeg pole enam kaugel, kui veel veidi timmida ja harjutada rohkem. Eks loomulikult peab arvestama sellega, et tuleb ilmselt ka optimismilangusi, aga mis sellest, ma ju kuulen ja saan üle nendest raskematest momentidest. Siiani olen vist sellega päris hästi hakkama saanud, seda muidugi väga suuresti tänu oma lähedaste-sõprade-tuttavate toetusele ja häädele sõnadele;) Aitähhh!
Ootan väga, mil olen vasakust kõrvast juba nii kindel, et saaksin ka vasaku kõrvaga üksi igas situatsioonis hakkama ja saan ka uutest/võõrastest muusikapaladest aru:) aga hetkel tundub, et see aeg pole enam kaugel, kui veel veidi timmida ja harjutada rohkem. Eks loomulikult peab arvestama sellega, et tuleb ilmselt ka optimismilangusi, aga mis sellest, ma ju kuulen ja saan üle nendest raskematest momentidest. Siiani olen vist sellega päris hästi hakkama saanud, seda muidugi väga suuresti tänu oma lähedaste-sõprade-tuttavate toetusele ja häädele sõnadele;) Aitähhh!
laupäev, 7. juuni 2014
5,5 nädalat operatsioonist
Tere-tere kõik see pere!
On vaikseks siin jäänud jah, ma olen olnud tööl ja peale tööd õppinud eksamiks. Sain eile siis lõpuks eksamid tehtud ja nüüd on kooliosas loodetavasti mõneks ajaks puhkus.
Vahepealsest ajast niipalju uudist, et neljapäeval ilmus Naisteleht, kus on ka ülevaatlik artikkel mu implantaadisaamisest ja eelloost, mitmeid asju sellest artiklist olete te juba ka siit lugenud. Et äkki on kellelgi huvi lugeda.
Kuulmise kohapealt nõndapalju, et alates esmaspäevast olengi sisuliselt koguaeg maksimumi peal hoidnud implantaati, hommikuti küll proovin 3nda 10ga olla, aga suhteliselt varsti krutin 4 peale ära ikka. Ja vaiksevõitu on ikka, aga samas on kaja ka ära kadunud. Mitmes situatsioonis tunnen, et tahaks proovida kolmandat ja neljandat võrrelda, aga mida ma võrdlen, kui üks teisest vaiksem, ei ole ju mõistlik. Aga ei ole hullu - 10ndal juunil taas Tartusse. Tunnistan, et keerulisemates situatsioonides (tööasjad, kambas jutustamised) olen hoidnud ka paremat sees, et ei peaks paluma muudkui üle korrata. Tahaks ikka end inimesena tunda. Olen hakanud üha enam tundma end nagu vanadel headel aegadel, et kõrvad toimivad koos kenasti, toetavad üksteist. Kui eile õhtul pärast seltskonnaüritust implantaadi ära võtsin, et aparaat õigel ajal kuivama saada (et saaks ikka 8h kuivada, enne kui taas kasutusele võtan), taipasin end mõttelt: susver, kui vaikne ikka on ilma vasakuta. Kuidas ma küll 1,5 aastat ainult ühe kõrvaga küll suutsin hakkama saada? Eks samas parem kõrv vb võtab nüüd kõik väljavõtmata jäetud puhkuse välja :D ja ei pea enam maksimaalsel tasandil valmisolekus olema, kui vasak osa tööd endale on võtnud. Eks see vahepealne aeg on paremat kõrva korralikult kurnanud ka, et ma olen väga tänulik, et kõrv on kenasti vastu pidanud.
Vasaku kõrva kuulmise osas ei oskagi midagi eraldi välja tuua, tunnen et niipalju on veel avastada ja helimaailma kombata, aga vaikne on veel. Autodel on nt mingi häiriv undav ülemhelina kostuv pinin, mida ma kolmandaga ei kuule (ei tea, kas üldse, või lihtsalt, et vaiksem programm). Muusika pingsal ja süvenenud kuulamisel isegi tunnen tuttava meloodia ära selle üldise veidra muusika taustal, kui tean, mis meloodiat ma kuulma peaks. Eks muidugi on võimalus, et see meloodia tuleb mu mälust, et vaikselt mõttes "laulab" kaasa. Aga laulusõnasid ei suuda üldse muusikast välja selekteerida. Aga mul südamest hea meel (ma tean, et olen seda mitu korda juba öelnud-kirjutanud, aga siiski), et kõik helid on siiski palju inimlikumad kui selles kurikuulsas videos. Aga samas peab aru andma, et see kuulmine ja kuulamisega harjumine on üsnagi individuaalne ja minul on siis selline, nagu siin lugeda saate. Igal implantaadisaanul on omad erilised kogemused;)
Egas midagi, ootan nüüd 10ndat juunit :)
On vaikseks siin jäänud jah, ma olen olnud tööl ja peale tööd õppinud eksamiks. Sain eile siis lõpuks eksamid tehtud ja nüüd on kooliosas loodetavasti mõneks ajaks puhkus.
Vahepealsest ajast niipalju uudist, et neljapäeval ilmus Naisteleht, kus on ka ülevaatlik artikkel mu implantaadisaamisest ja eelloost, mitmeid asju sellest artiklist olete te juba ka siit lugenud. Et äkki on kellelgi huvi lugeda.
Kuulmise kohapealt nõndapalju, et alates esmaspäevast olengi sisuliselt koguaeg maksimumi peal hoidnud implantaati, hommikuti küll proovin 3nda 10ga olla, aga suhteliselt varsti krutin 4 peale ära ikka. Ja vaiksevõitu on ikka, aga samas on kaja ka ära kadunud. Mitmes situatsioonis tunnen, et tahaks proovida kolmandat ja neljandat võrrelda, aga mida ma võrdlen, kui üks teisest vaiksem, ei ole ju mõistlik. Aga ei ole hullu - 10ndal juunil taas Tartusse. Tunnistan, et keerulisemates situatsioonides (tööasjad, kambas jutustamised) olen hoidnud ka paremat sees, et ei peaks paluma muudkui üle korrata. Tahaks ikka end inimesena tunda. Olen hakanud üha enam tundma end nagu vanadel headel aegadel, et kõrvad toimivad koos kenasti, toetavad üksteist. Kui eile õhtul pärast seltskonnaüritust implantaadi ära võtsin, et aparaat õigel ajal kuivama saada (et saaks ikka 8h kuivada, enne kui taas kasutusele võtan), taipasin end mõttelt: susver, kui vaikne ikka on ilma vasakuta. Kuidas ma küll 1,5 aastat ainult ühe kõrvaga küll suutsin hakkama saada? Eks samas parem kõrv vb võtab nüüd kõik väljavõtmata jäetud puhkuse välja :D ja ei pea enam maksimaalsel tasandil valmisolekus olema, kui vasak osa tööd endale on võtnud. Eks see vahepealne aeg on paremat kõrva korralikult kurnanud ka, et ma olen väga tänulik, et kõrv on kenasti vastu pidanud.
Vasaku kõrva kuulmise osas ei oskagi midagi eraldi välja tuua, tunnen et niipalju on veel avastada ja helimaailma kombata, aga vaikne on veel. Autodel on nt mingi häiriv undav ülemhelina kostuv pinin, mida ma kolmandaga ei kuule (ei tea, kas üldse, või lihtsalt, et vaiksem programm). Muusika pingsal ja süvenenud kuulamisel isegi tunnen tuttava meloodia ära selle üldise veidra muusika taustal, kui tean, mis meloodiat ma kuulma peaks. Eks muidugi on võimalus, et see meloodia tuleb mu mälust, et vaikselt mõttes "laulab" kaasa. Aga laulusõnasid ei suuda üldse muusikast välja selekteerida. Aga mul südamest hea meel (ma tean, et olen seda mitu korda juba öelnud-kirjutanud, aga siiski), et kõik helid on siiski palju inimlikumad kui selles kurikuulsas videos. Aga samas peab aru andma, et see kuulmine ja kuulamisega harjumine on üsnagi individuaalne ja minul on siis selline, nagu siin lugeda saate. Igal implantaadisaanul on omad erilised kogemused;)
Egas midagi, ootan nüüd 10ndat juunit :)
pühapäev, 1. juuni 2014
Täiendust eelmisele postitusele
Tere-tere!
Mul jäi nii mõndagi eelmises postituses kirjutamata ja nüüd on ka veel veidi uusi muljeid.
Viimase programmeerimise ajal proovisime ka, mis mu kuulmistugevus on implantaadiga tol hetkel vastava programmiga ja tulemuseks oli enam-jaolt 60 dB, kuigi ühe sageduse juures oli 40 dB. Eesmärgiks on saavutada kuulmine 20-30 dB.
Paberi kortsutamise heli kõlab minu jaoks praegu ütlemata naljaka veidra heleda põriseva naeruna. Laste kilked-nutud panevad mittetahtma lapsi, kui nad selliselt kõlavad, nagu nad praegu kõlavad ja ma isegi ei oska kirjeldada, milline võigas hääl see praegu on minu kõrvus:) Proovisin ka telekast sarju-filme kuulata - taustamuusika kõlab enamajaolt nagu mingi algeline poolik vanakooli arvutimängu taustamuusika. Mootorite ja autoventilaatori müra on 4. programmiga häirivamad kui 3ndaga, aga samas, on 3. ka vaiksem, et päris adekvaatne see hinnang olla ei saa. Tunnen tõesti juba, et programmid on ammendumas minu jaoks. Hommikuti kui ärkan ja peale panen, siis panen küll väiksemad programmid ja vaiksemalt, kuid suhteliselt kiiresti jõuan taas 3nda ja 4nda maksimumini ja teine pool päeva tunnen, et vaiksevõitu on kõik.
Aga siiski kokkuvõttes ütlen, et olukord on tunduvalt roosilisem kui blogi esimeses postituses toodud helinäite põhjal võis tunduda :)
Igapäevaelus on ka veidi teisiti nüüd asjad... peaks hankima mingi vinge mitmeaugulise pikendusjuhtme. Pean igaks ööseks panema implantaadi spetskarpi kuivama, mis tuleb ühendada stepslisse. Pean laadima ka implantaadi akusid, mis ideepoolest kestab kumbki päeva, kuigi praegu mul peab esimene aku juba 3ndat päeva vastu (tahtsin proovida, kaua peab vastu, arvutis näitas, et peaks vastu pidama 13h, ei tea, nüüdseks on küll üle 24h töös olnud) - teine pistikukoht läinud. Siis on veel vaja laadida FM-süsteemi saatjat (too süsteem aitab mul koolis-koolitustel lektoreid kuulata paremini). Ja siis lisanduvad veel tavalised laetavad asjad - telefon, läpakas jne
Juustekammimisel pean meeles pidama, et implantaat selleks hetkeks ära võtta, muidu võin kahjustada magneti ja protsessori vahelist juhet. Hetkel on mul veel mure ka selles, et protsessor kipub ära tulema kõrva pealt-tagant, kui veidigi mitte vertikaalses asendis olla. Aga küll sellele ka lahenduse leiab, muidu ma ei saa joogat teha ju :) Lisaks tekitab küsimust ka, kuidas talvel mütsi ja rattasõidul kiivrit kanda, et juhet ei kahjustaks juhtme ühenduskohtade liigse surumisega vastu pead.
Välja näeb see siuke:) aga kui juuksed alla lasta, siis pole eriti näha, veidi juhet ainult.
Mul jäi nii mõndagi eelmises postituses kirjutamata ja nüüd on ka veel veidi uusi muljeid.
Viimase programmeerimise ajal proovisime ka, mis mu kuulmistugevus on implantaadiga tol hetkel vastava programmiga ja tulemuseks oli enam-jaolt 60 dB, kuigi ühe sageduse juures oli 40 dB. Eesmärgiks on saavutada kuulmine 20-30 dB.
Paberi kortsutamise heli kõlab minu jaoks praegu ütlemata naljaka veidra heleda põriseva naeruna. Laste kilked-nutud panevad mittetahtma lapsi, kui nad selliselt kõlavad, nagu nad praegu kõlavad ja ma isegi ei oska kirjeldada, milline võigas hääl see praegu on minu kõrvus:) Proovisin ka telekast sarju-filme kuulata - taustamuusika kõlab enamajaolt nagu mingi algeline poolik vanakooli arvutimängu taustamuusika. Mootorite ja autoventilaatori müra on 4. programmiga häirivamad kui 3ndaga, aga samas, on 3. ka vaiksem, et päris adekvaatne see hinnang olla ei saa. Tunnen tõesti juba, et programmid on ammendumas minu jaoks. Hommikuti kui ärkan ja peale panen, siis panen küll väiksemad programmid ja vaiksemalt, kuid suhteliselt kiiresti jõuan taas 3nda ja 4nda maksimumini ja teine pool päeva tunnen, et vaiksevõitu on kõik.
Aga siiski kokkuvõttes ütlen, et olukord on tunduvalt roosilisem kui blogi esimeses postituses toodud helinäite põhjal võis tunduda :)
Igapäevaelus on ka veidi teisiti nüüd asjad... peaks hankima mingi vinge mitmeaugulise pikendusjuhtme. Pean igaks ööseks panema implantaadi spetskarpi kuivama, mis tuleb ühendada stepslisse. Pean laadima ka implantaadi akusid, mis ideepoolest kestab kumbki päeva, kuigi praegu mul peab esimene aku juba 3ndat päeva vastu (tahtsin proovida, kaua peab vastu, arvutis näitas, et peaks vastu pidama 13h, ei tea, nüüdseks on küll üle 24h töös olnud) - teine pistikukoht läinud. Siis on veel vaja laadida FM-süsteemi saatjat (too süsteem aitab mul koolis-koolitustel lektoreid kuulata paremini). Ja siis lisanduvad veel tavalised laetavad asjad - telefon, läpakas jne
Juustekammimisel pean meeles pidama, et implantaat selleks hetkeks ära võtta, muidu võin kahjustada magneti ja protsessori vahelist juhet. Hetkel on mul veel mure ka selles, et protsessor kipub ära tulema kõrva pealt-tagant, kui veidigi mitte vertikaalses asendis olla. Aga küll sellele ka lahenduse leiab, muidu ma ei saa joogat teha ju :) Lisaks tekitab küsimust ka, kuidas talvel mütsi ja rattasõidul kiivrit kanda, et juhet ei kahjustaks juhtme ühenduskohtade liigse surumisega vastu pead.
Välja näeb see siuke:) aga kui juuksed alla lasta, siis pole eriti näha, veidi juhet ainult.
laupäev, 31. mai 2014
esimene päev seljataga uue kuulmisega
Huh... ei teagi esimese hooga, kuidas seda kõike sõnadesse panna, aga see on küll tõsi, et see oli üks väsitav päev. Ja ei ole kindel, kas kirjutangi kõigest õiges kronoloogilises järjestuses, et kogu see elamus oli üks virr-varr aju jaoks ning ei oska ka kõike tõetruult-õigesti väljendada.
Läksin sisselülitamisele koos oma kallima Taivo ja sõbranna Keiuga, moraalseks toeks, kuulamise harjutamiseks erinevates keskkondades ja Keiu soovis kirjutada minust artikli, kuidas minust implantaadikandja on saanud.
Kogu protsess algas kl 10. Neil olid olemas andmed opiajast, mil uurisid impulsside toimivust vms (ei tea kahjuks täpset terminit vms). Kui implantaadi sisse lülitasid, siis esmalt prooviti, kuidas ma kuulen erinevatel sagedustel kahte piiksu. Kohati ei kuulnud ikka üldse neid, aga siis pandi valjemaks ja midagi siiski kuulsin. See protsess oli minu jaoks keeruline, kuna mind vaevas tinnitus ning ma ei olnud kindel, kas ma kuulen heli väljaspoolt tulevast allikast või ma kujutan seda ette, et kuulen. Aga siiski sai paika pandud minimaalne kuulmisprogramm, millega sai proovima hakata vaikselt uue kuulmisega harjumist ja harjutamist. Ohh, kui see sisse lülitati... teate, tõesti raske sõnadesse panna, lisaks tunnen, et juba enam ei mäleta, kuidas see täpselt kostis. Igatahes inimkõnest ma kohe aru ei saanud, kuulsin küll, aga see ei kõlanud nö õigena vms, kõlas kui äärmiselt nasaalne sääse-mesilase-vms eluka pinin-undamine, aga sõnadest ei suutnud esimese hooga aru saadagi (ei peagi ka tegelikult:) õppimise asi) ja ikka peamine kõnest arusaamine tuli suult lugemisel. Prooviti ka, kuidas kuulen tamburiini ja kellukest ja kopsimist, et kas on vaikne, tasa, paras, vali jne. Alguses oli ikka kõik vaikne minu jaoks, muudkui tahtsin kõvemaks lasta kruttida. Sai siis esmane seadistus paika ja meid saadeti tunniks ajaks välja helidega harjumiseks ja proovimiseks. Ma kuulsingi peamiselt valjemaid helisid - lähedal olevaid inimesi, möödasõitvaid autosid, raekoja kella löömist. Kuid neist ükski ei kõlanud, nagu oodatult, sellisena, nagu nad peaksid minu arvates kõlama, aga siiski midagi väga hullu ka ei olnud, mitte nii hull, kui selles esimeses postituses toodud 2. lingil olnud videos. Kuigi raginaid-sahinaid jms oli. Munakividel sõitev autos podises-põrises umbes nagu mootorsaag (mitte see undav hääl, vaid see kui vaikselt töötab puude saagimise vahel), aga ega seegi pole päris täpne kirjeldus. Üldse oli raske panna sõnadesse, kuidas ma midagi kuulsin... kella löömine oli mingit sorti veidra linnulaulu moodi. Proovisime Taivoga ka numbrite kuulamist, nii, et ma ei näinud ta suud, siis oli näha, et alguses ei saanud hakkama, a siis õppisin kiiresti-kohanesin ja sain hakkama nurmbrite äraarvamisega. Huvitav oli see, et kahte kuulsin paremini kui ühte, kuna kaks on veidi kõrgema heliga kui üks. Üheksal ja kaheksal oli jällegi raske vahet teha, kuulsin lõpuosa arusaadavalt: "..heksa", aga algusest ei saanud aru ja äraarvamine oli 50/50 mäng. Kui proovisime suvalisi sõnu, siis ma ei saanud aru, mis sõna on.
Läksime tagasi ja sätiti-muudeti programme ja pandi juba valjemaks ka, kuna olin juba harjunud vaikselt esimese programmiga, ei saa ju ka autot juhtima õppiv inimene kohe F1 vormeli rooli eks ;) Teisel seadmiseperioodil prooviti taas neid miinimumkuulmise piikse ning prooviti ka järgi kuulmise ebamugavuslävi, et pidin ütlema, mil mul ebamugav vastavat heli kuulda, see jäi mu kuulmise ülemiseks piiriks programmis. Uus kuulmistvariant oli esimese hooga väga vali ja kajav, et inimkõne uppus iseenda mitmekordsesse kajasse esimese hooga, aga samas inimkõne oli rohkem juba inimese moodi, kui enne, aga siiski veel mitte päris muidugi:) Kui üritada seda kuulmisolukorda kirjeldada, et kuulsin selgemaid ja kristalsemaid helisid kui enne, võrdlusmomendil taipasin, et enne oli kui patja summutatud helid ikkagi. Aga samas uues olukorras olid helid kui mingis klaasist ruumis ja tegelik heliallikas oli teisel pool klaasi ja seetõttu summutatum vms. Prooviti ka kaja vähendada, kuid selletõttu läks ka üldine foon vaiksemaks, et ma jälle ei kuulnud nii hästi siiski. Lõpuks mingid variandid siiski jäid, kui kuulmistugevus oli mõistlik ja kaja ei olnud ka eriti ebameeldiv ja segav. Kogu selle proovimise ja sättimise ja uute kogemuste tõttu tundsin selle seadistamisperioodi lõpuks, et oeh... ma olen nii väsinud, et ma ei saa enam midagi aru, mis on parem-halvem. Läksime taas välja tunniks, seekord siis Toomemäele. Tol hetkel oli mu ainuke mõte, et saaks kasvõi veerandtunnikese magada.
Ahjaa jäi mainimata, et nüüd mul ongi nii, et ma peamiselt kannan vasakus kõrvas implantaati ja parem kõrv puhkab. Muidu vasakul kõrval ei ole sundust õppida uues olukorras hakkama saamist ja kuulmine toetub ikkagi peamiselt paremale. Kuid kuna ma sellega veel harjun alles ja õpin, ei ole ma veel esialgu võimeline igas olukorras täiel määral hakkama saama, iseäranis telefonikõnedega, selleks ajaks panen ikkagi parema kõrva. Nii et kui keegi teist helistab, siis ärge imestage, et mul läheb aega telefonile vastamiseks, kuna otsin parasjagu, kus mu parem aparaat on küll :) Arvan küll siiski, et esialgu jätan parema aparaadi kõrval, et väga vajalikul hetkel saan kohe sisse lülitada ning ka siis kui näiteks tahan aru saada, mis heli see nüüd oli, mis kuulen.
Tagasi pargipingile... eks korraks tuli suurest väsimusest õnnetu tunne peale, a siis veidi pikutasin pingil ja hakkas parem olla ja keskendusin taas kuulamisele ja erinevate programmide proovimisele. Valida oli mul 3 vahel: 1. algne, 2. uus (mida üleeelmises lõigus sai kirjeldatud klaasist ruumina algselt, kuid see timmiti paremaks) ja 3. oli sama, mis 2. aga valjem. Ühe programmi piires sain 10skaalal valjust muuta. Esimesel väljaskäimisel kruttisin kiirelt kuulmise valjeima ehk 10 peale, kuna siis kuulis ikka midagi vähemalt. Teisel väljaskäimisel ammendus 1. kiirelt, 2. läks ka kiirelt ning 3. oli neist parim ja seegi oli max peal. Samas harjusin ka helidega ning helid kõlasid rohkem tõepärasemalt ning hakkasin tegema ka vahet mees- ja naishäälel. Tagasiminnes olime veidi kliiniku ees, et kuulata, kuidas liiklusmüra on. Veider oli see, et kuulsin auto tulekut ja möödasõitu. Ise ma parasjagu olin seljaga auto poole, kiitlesin Taivole, et näe kuulsin auto tulekut ja möödasõitu. Taivo imestas siis, et mis? see oli ju elektriauto, mitte just kõige valjem auto, aga mina kuulsin seda samaväärselt teiste sõidukitega tol hetkel :)
Läksime tagasi 3. korda seadistama. Muudeti 3. programm 1.-ks ja lisati sama programmi 2 valjemat varianti, üks valjem teisest. Märkisin, et tunnen, et mul on puudu madalamatest toonidest, et kas saaks neid ka juurde panna ja teha 4. variandi proovimiseks. Tehtigi nii. See oli mõnus, sest helid läksid minu jaoks loomulikumaks ja tasakaalustatumaks, oligi juba tunne, et liialt kõrge on kudagi kõik ja halvas mõttes kõrvust tõstev tunne oli sees. Samas küll aga selle madalamate toonide lisamisega muutus mu oma kõne eriti valjuks minu jaoks, et mul tekkis selle üldise loomulikuma kõne taustal küsimus, et kas inimesed kuulevadki enda kõnet niivõrd palju valjemalt võrreldes ümbritsevaga. Ei tea, ei oska ju võrrelda :) Nii jäid need programmid ja 14.45 lahkusime Pireti juurest katsetamaks neid nelja igapäevaelus.
Läksime Taivoga sööma (Keiu oli sunnitud juba varem lahkuma) ja söögikohas saime proovida, kuidas sealne jazzmuusika kostab minu jaoks. Suht kiirelt sain aru, et kõige parem ja mugavam tundub esialgu siiski see 4. programm (madalatega), 1. ja 2. muutusid kiirelt minu jaoks liiga vaikseks ning 3. oli maksimumi peal ning muusikat kuulsin sellega fragmentaarselt ja vaiksevõitu, ei saanud ka aru mida täpsemalt kuulsin, ei oska defineerida ka muidugi). 4.ga kuulsin muusikat küll, aga see oli veider veel :) kuulsin peamiselt saksi ja harjaga trummilööke ning see saks kõlas monotoonsemalt ja piiksuvamalt, nigu oleks tegemist mingi arvutimängu introga, mitte saksofoniga:) selleks, et aru saada, mis pilliga tegu, lülitasin võrdluseks parema kõrva ka sisse. Siis kui rongi peale minekuks taas pargis aega parajaks tegime, siis taipasin, et okou, ka 4. programm hakkab minu jaoks nõrgaks jääma ja krutin vaikselt valjemaks, et kas tõesti juba need kõik neli minu jaoks ammendunud, et äkki peab juba varsti tagasi tulema ja uuesti sättima (algne daatum sai kokku lepitud 17.juuni kanti). Aga noh, leidsime, et vaatame, kuidas nädalavahetus kujuneb, siis esmaspäeval mõtleb ja arutab, mis edasi.
Rongi pealgi oli huvitav hetk, et vaatasin mingi aeg aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid ja siis kuulen, et keegi justkui jutustaks, vaatan ringi, ei saa aru, kes jutustab (mul oli vasak kõrv akna pool), Taivo mu kõrval vaikne, vastasistujad samuti, üle vahekäigu vastasistujad samuti. Lülitasin parema sisse ja uurisin rohkem ringi ning taipasin, et kuulsin üle vahekäigu istuvat naisterahvast, kes seletas midagi oma kaaslasele, nad istusid pmst meiega ühel joonel. Ma küll jutust ei saanud üldse aru, aga ma kuulsin neid :)
Koju jõudes olin loomulikult rampväsinud, isegi et üleväsinud, et ei jäänud enam magama esimese hooga.
Jäi enne mainimata, et dr Kruustük ütles, et üks tema patsientidest, kes oli olnud alguses tavakuulmisega, siis kuulmisaparaatidega ja siis implantaadi saanud, oli öelnud, et tema arvates on implantaadikuulmine lähedasem tavakuulmisele kui kuuldeaparaatidega kuulmine. Nii et nüüd on lootust, et minagi ehk hakkan kuulma rohkem teie moodi, kuigi pärast esimest katsetamist oli tunne, et tavakuulmisest lahutab mind sama pikk maa kui vahemaa maalt kuule kui mitte marsile, kuid nüüd juba tunnen, et juba olen märkimisväärse osa sellest maast läbinud, eks pikk tee on veel minna, aga see on huvitav teekond;)
Ja palun olla nüüd minuga kannatlikud minuga suhtlemisel, kuna ma alles õpin uuesti kuulma ja kuulama ja mõistma;)
Läksin sisselülitamisele koos oma kallima Taivo ja sõbranna Keiuga, moraalseks toeks, kuulamise harjutamiseks erinevates keskkondades ja Keiu soovis kirjutada minust artikli, kuidas minust implantaadikandja on saanud.
Kogu protsess algas kl 10. Neil olid olemas andmed opiajast, mil uurisid impulsside toimivust vms (ei tea kahjuks täpset terminit vms). Kui implantaadi sisse lülitasid, siis esmalt prooviti, kuidas ma kuulen erinevatel sagedustel kahte piiksu. Kohati ei kuulnud ikka üldse neid, aga siis pandi valjemaks ja midagi siiski kuulsin. See protsess oli minu jaoks keeruline, kuna mind vaevas tinnitus ning ma ei olnud kindel, kas ma kuulen heli väljaspoolt tulevast allikast või ma kujutan seda ette, et kuulen. Aga siiski sai paika pandud minimaalne kuulmisprogramm, millega sai proovima hakata vaikselt uue kuulmisega harjumist ja harjutamist. Ohh, kui see sisse lülitati... teate, tõesti raske sõnadesse panna, lisaks tunnen, et juba enam ei mäleta, kuidas see täpselt kostis. Igatahes inimkõnest ma kohe aru ei saanud, kuulsin küll, aga see ei kõlanud nö õigena vms, kõlas kui äärmiselt nasaalne sääse-mesilase-vms eluka pinin-undamine, aga sõnadest ei suutnud esimese hooga aru saadagi (ei peagi ka tegelikult:) õppimise asi) ja ikka peamine kõnest arusaamine tuli suult lugemisel. Prooviti ka, kuidas kuulen tamburiini ja kellukest ja kopsimist, et kas on vaikne, tasa, paras, vali jne. Alguses oli ikka kõik vaikne minu jaoks, muudkui tahtsin kõvemaks lasta kruttida. Sai siis esmane seadistus paika ja meid saadeti tunniks ajaks välja helidega harjumiseks ja proovimiseks. Ma kuulsingi peamiselt valjemaid helisid - lähedal olevaid inimesi, möödasõitvaid autosid, raekoja kella löömist. Kuid neist ükski ei kõlanud, nagu oodatult, sellisena, nagu nad peaksid minu arvates kõlama, aga siiski midagi väga hullu ka ei olnud, mitte nii hull, kui selles esimeses postituses toodud 2. lingil olnud videos. Kuigi raginaid-sahinaid jms oli. Munakividel sõitev autos podises-põrises umbes nagu mootorsaag (mitte see undav hääl, vaid see kui vaikselt töötab puude saagimise vahel), aga ega seegi pole päris täpne kirjeldus. Üldse oli raske panna sõnadesse, kuidas ma midagi kuulsin... kella löömine oli mingit sorti veidra linnulaulu moodi. Proovisime Taivoga ka numbrite kuulamist, nii, et ma ei näinud ta suud, siis oli näha, et alguses ei saanud hakkama, a siis õppisin kiiresti-kohanesin ja sain hakkama nurmbrite äraarvamisega. Huvitav oli see, et kahte kuulsin paremini kui ühte, kuna kaks on veidi kõrgema heliga kui üks. Üheksal ja kaheksal oli jällegi raske vahet teha, kuulsin lõpuosa arusaadavalt: "..heksa", aga algusest ei saanud aru ja äraarvamine oli 50/50 mäng. Kui proovisime suvalisi sõnu, siis ma ei saanud aru, mis sõna on.
Läksime tagasi ja sätiti-muudeti programme ja pandi juba valjemaks ka, kuna olin juba harjunud vaikselt esimese programmiga, ei saa ju ka autot juhtima õppiv inimene kohe F1 vormeli rooli eks ;) Teisel seadmiseperioodil prooviti taas neid miinimumkuulmise piikse ning prooviti ka järgi kuulmise ebamugavuslävi, et pidin ütlema, mil mul ebamugav vastavat heli kuulda, see jäi mu kuulmise ülemiseks piiriks programmis. Uus kuulmistvariant oli esimese hooga väga vali ja kajav, et inimkõne uppus iseenda mitmekordsesse kajasse esimese hooga, aga samas inimkõne oli rohkem juba inimese moodi, kui enne, aga siiski veel mitte päris muidugi:) Kui üritada seda kuulmisolukorda kirjeldada, et kuulsin selgemaid ja kristalsemaid helisid kui enne, võrdlusmomendil taipasin, et enne oli kui patja summutatud helid ikkagi. Aga samas uues olukorras olid helid kui mingis klaasist ruumis ja tegelik heliallikas oli teisel pool klaasi ja seetõttu summutatum vms. Prooviti ka kaja vähendada, kuid selletõttu läks ka üldine foon vaiksemaks, et ma jälle ei kuulnud nii hästi siiski. Lõpuks mingid variandid siiski jäid, kui kuulmistugevus oli mõistlik ja kaja ei olnud ka eriti ebameeldiv ja segav. Kogu selle proovimise ja sättimise ja uute kogemuste tõttu tundsin selle seadistamisperioodi lõpuks, et oeh... ma olen nii väsinud, et ma ei saa enam midagi aru, mis on parem-halvem. Läksime taas välja tunniks, seekord siis Toomemäele. Tol hetkel oli mu ainuke mõte, et saaks kasvõi veerandtunnikese magada.
Ahjaa jäi mainimata, et nüüd mul ongi nii, et ma peamiselt kannan vasakus kõrvas implantaati ja parem kõrv puhkab. Muidu vasakul kõrval ei ole sundust õppida uues olukorras hakkama saamist ja kuulmine toetub ikkagi peamiselt paremale. Kuid kuna ma sellega veel harjun alles ja õpin, ei ole ma veel esialgu võimeline igas olukorras täiel määral hakkama saama, iseäranis telefonikõnedega, selleks ajaks panen ikkagi parema kõrva. Nii et kui keegi teist helistab, siis ärge imestage, et mul läheb aega telefonile vastamiseks, kuna otsin parasjagu, kus mu parem aparaat on küll :) Arvan küll siiski, et esialgu jätan parema aparaadi kõrval, et väga vajalikul hetkel saan kohe sisse lülitada ning ka siis kui näiteks tahan aru saada, mis heli see nüüd oli, mis kuulen.
Tagasi pargipingile... eks korraks tuli suurest väsimusest õnnetu tunne peale, a siis veidi pikutasin pingil ja hakkas parem olla ja keskendusin taas kuulamisele ja erinevate programmide proovimisele. Valida oli mul 3 vahel: 1. algne, 2. uus (mida üleeelmises lõigus sai kirjeldatud klaasist ruumina algselt, kuid see timmiti paremaks) ja 3. oli sama, mis 2. aga valjem. Ühe programmi piires sain 10skaalal valjust muuta. Esimesel väljaskäimisel kruttisin kiirelt kuulmise valjeima ehk 10 peale, kuna siis kuulis ikka midagi vähemalt. Teisel väljaskäimisel ammendus 1. kiirelt, 2. läks ka kiirelt ning 3. oli neist parim ja seegi oli max peal. Samas harjusin ka helidega ning helid kõlasid rohkem tõepärasemalt ning hakkasin tegema ka vahet mees- ja naishäälel. Tagasiminnes olime veidi kliiniku ees, et kuulata, kuidas liiklusmüra on. Veider oli see, et kuulsin auto tulekut ja möödasõitu. Ise ma parasjagu olin seljaga auto poole, kiitlesin Taivole, et näe kuulsin auto tulekut ja möödasõitu. Taivo imestas siis, et mis? see oli ju elektriauto, mitte just kõige valjem auto, aga mina kuulsin seda samaväärselt teiste sõidukitega tol hetkel :)
Läksime tagasi 3. korda seadistama. Muudeti 3. programm 1.-ks ja lisati sama programmi 2 valjemat varianti, üks valjem teisest. Märkisin, et tunnen, et mul on puudu madalamatest toonidest, et kas saaks neid ka juurde panna ja teha 4. variandi proovimiseks. Tehtigi nii. See oli mõnus, sest helid läksid minu jaoks loomulikumaks ja tasakaalustatumaks, oligi juba tunne, et liialt kõrge on kudagi kõik ja halvas mõttes kõrvust tõstev tunne oli sees. Samas küll aga selle madalamate toonide lisamisega muutus mu oma kõne eriti valjuks minu jaoks, et mul tekkis selle üldise loomulikuma kõne taustal küsimus, et kas inimesed kuulevadki enda kõnet niivõrd palju valjemalt võrreldes ümbritsevaga. Ei tea, ei oska ju võrrelda :) Nii jäid need programmid ja 14.45 lahkusime Pireti juurest katsetamaks neid nelja igapäevaelus.
Läksime Taivoga sööma (Keiu oli sunnitud juba varem lahkuma) ja söögikohas saime proovida, kuidas sealne jazzmuusika kostab minu jaoks. Suht kiirelt sain aru, et kõige parem ja mugavam tundub esialgu siiski see 4. programm (madalatega), 1. ja 2. muutusid kiirelt minu jaoks liiga vaikseks ning 3. oli maksimumi peal ning muusikat kuulsin sellega fragmentaarselt ja vaiksevõitu, ei saanud ka aru mida täpsemalt kuulsin, ei oska defineerida ka muidugi). 4.ga kuulsin muusikat küll, aga see oli veider veel :) kuulsin peamiselt saksi ja harjaga trummilööke ning see saks kõlas monotoonsemalt ja piiksuvamalt, nigu oleks tegemist mingi arvutimängu introga, mitte saksofoniga:) selleks, et aru saada, mis pilliga tegu, lülitasin võrdluseks parema kõrva ka sisse. Siis kui rongi peale minekuks taas pargis aega parajaks tegime, siis taipasin, et okou, ka 4. programm hakkab minu jaoks nõrgaks jääma ja krutin vaikselt valjemaks, et kas tõesti juba need kõik neli minu jaoks ammendunud, et äkki peab juba varsti tagasi tulema ja uuesti sättima (algne daatum sai kokku lepitud 17.juuni kanti). Aga noh, leidsime, et vaatame, kuidas nädalavahetus kujuneb, siis esmaspäeval mõtleb ja arutab, mis edasi.
Rongi pealgi oli huvitav hetk, et vaatasin mingi aeg aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid ja siis kuulen, et keegi justkui jutustaks, vaatan ringi, ei saa aru, kes jutustab (mul oli vasak kõrv akna pool), Taivo mu kõrval vaikne, vastasistujad samuti, üle vahekäigu vastasistujad samuti. Lülitasin parema sisse ja uurisin rohkem ringi ning taipasin, et kuulsin üle vahekäigu istuvat naisterahvast, kes seletas midagi oma kaaslasele, nad istusid pmst meiega ühel joonel. Ma küll jutust ei saanud üldse aru, aga ma kuulsin neid :)
Koju jõudes olin loomulikult rampväsinud, isegi et üleväsinud, et ei jäänud enam magama esimese hooga.
Jäi enne mainimata, et dr Kruustük ütles, et üks tema patsientidest, kes oli olnud alguses tavakuulmisega, siis kuulmisaparaatidega ja siis implantaadi saanud, oli öelnud, et tema arvates on implantaadikuulmine lähedasem tavakuulmisele kui kuuldeaparaatidega kuulmine. Nii et nüüd on lootust, et minagi ehk hakkan kuulma rohkem teie moodi, kuigi pärast esimest katsetamist oli tunne, et tavakuulmisest lahutab mind sama pikk maa kui vahemaa maalt kuule kui mitte marsile, kuid nüüd juba tunnen, et juba olen märkimisväärse osa sellest maast läbinud, eks pikk tee on veel minna, aga see on huvitav teekond;)
Ja palun olla nüüd minuga kannatlikud minuga suhtlemisel, kuna ma alles õpin uuesti kuulma ja kuulama ja mõistma;)
laupäev, 24. mai 2014
veidi vahepealset ülevaadet
Tere-tere!
Tegin täna esimese ametliku füüsilise pingutuse ehk käisin järves ujumas:) kuigi see polnud kes teab mis suur pingutus, aga ülimõnus peale palavat päeva oli see küll;) Ja eks varem on ka tehtud pisikesi füüsilisi pingutusi - kiirem/pikem jalutuskäik, mõned tassimised.
Esimene töönädal olin tööl 4 päeva, neist 1. ja 3. lõppesid kohutava peavaluga, aga ei ole hullu, läksin varakult magama ja magasin südamest ning hommikuks oli jälle inimese moodi olla.
Olen vahepeal teinud ka pilte oma kõrvaarmi paranemise etappidest (et ise ka näeks, mis olukord on), neist kaks panin siia ka üles:
1. neist on tehtud 15.mai hommikul ehk 2 nädalat ja 1 päev peale operatsiooni
2. on tehtud täna (24.mai) õhtul ehk 3 nädalat ja 3 päeva peale operatsiooni. Paranemine on ilmselge :) samuti ka juuksekasvu tasapisine areng ;)
Tegin täna esimese ametliku füüsilise pingutuse ehk käisin järves ujumas:) kuigi see polnud kes teab mis suur pingutus, aga ülimõnus peale palavat päeva oli see küll;) Ja eks varem on ka tehtud pisikesi füüsilisi pingutusi - kiirem/pikem jalutuskäik, mõned tassimised.
Esimene töönädal olin tööl 4 päeva, neist 1. ja 3. lõppesid kohutava peavaluga, aga ei ole hullu, läksin varakult magama ja magasin südamest ning hommikuks oli jälle inimese moodi olla.
Olen vahepeal teinud ka pilte oma kõrvaarmi paranemise etappidest (et ise ka näeks, mis olukord on), neist kaks panin siia ka üles:
1. neist on tehtud 15.mai hommikul ehk 2 nädalat ja 1 päev peale operatsiooni
2. on tehtud täna (24.mai) õhtul ehk 3 nädalat ja 3 päeva peale operatsiooni. Paranemine on ilmselge :) samuti ka juuksekasvu tasapisine areng ;)
reede, 16. mai 2014
Taastumine
Vabandan, et nii pikalt pole kirjutanud, olen usinalt tegelenud paranemise ja taastumisega...
Käin väljas jalutamas, et võhm tagasi tuleks.
Tundub, et olukord hakkab saavutama peaaegu endist olukorda (ehk siis väike täiendus peal juures võrreldes varasemaga - implantaat), pea pole tükk aega ringi käinud, keele vasak pool hakkab vaikselt maitset tundma, vasakut kõrva tunnetan üha enam oma kehaosana taas, haav on kenasti kinni kasvamas ja niidijuppe on välja tulnud. Esmalt tuli niitidest sõlm ära, et sai nalja visata, et kas nüüd haav hargneb lahti, kui sõlme pole:D Aga suu mul ei käi päris hästi täielikult lahti - kõrvapiirkonnas on veel valus ja kange, kui liiga suurt tükki ampsata või liialt usinalt haigutada. Aga küllap see ka kaob ajapikku, nüüdseks on opist 2 nädalat ja 2 päeva möödunud:) Nädalakese pean veel füüsiliselt säästliku režiimi peal elama, pärast seda loodan, et suudan taas joogastuda ja jalgrattaga liikuda ja rullitamas käia... ausalt öeldes juba eelmine nädal tahtsin, aga siiani annab veel veidi suurem pingutus (kiirustamine kuskile vms, tassimine) tunda, et võhma veel ei jätku ja peas hakkab veider tunne, mida ei oska hästi defineerida: oleks nagu pea ringi käimise ja peavalu vahepealne tunne.
Aga muidu on kõik kenasti, olen püüdnud eeskujulikult puhata ja taastuda. Järgmine nädal taas töö- ja koolirindel, aga ilma ülepingutuseta esialgu.
Uudiseks veel nõnda palju, et 30ndal mail on oodata järgmist etappi - ehk implantaadi ja protsessori ühendamine, sisselülitamine ja häälestamine. Olen juba kuulnud-teadlik, et see möll käib mitu tundi ja et pärast seda kõike tahad vaid ainult koju ja vaikusesse magama:) Eks siis näis:) võimalik et enne seda väga midagi siia blogisse ei ilmugi...
Muideks, varasemalt jäi mainimata, et FB-s on olemas üks tore kommuun: Implantaaditeemaline kõnetuba, kust samuti leiab huvitavat infot, ise käisin ka seal piilumas, kui alles tutvusin implantaadisaamise mõttega:)
Käin väljas jalutamas, et võhm tagasi tuleks.
Tundub, et olukord hakkab saavutama peaaegu endist olukorda (ehk siis väike täiendus peal juures võrreldes varasemaga - implantaat), pea pole tükk aega ringi käinud, keele vasak pool hakkab vaikselt maitset tundma, vasakut kõrva tunnetan üha enam oma kehaosana taas, haav on kenasti kinni kasvamas ja niidijuppe on välja tulnud. Esmalt tuli niitidest sõlm ära, et sai nalja visata, et kas nüüd haav hargneb lahti, kui sõlme pole:D Aga suu mul ei käi päris hästi täielikult lahti - kõrvapiirkonnas on veel valus ja kange, kui liiga suurt tükki ampsata või liialt usinalt haigutada. Aga küllap see ka kaob ajapikku, nüüdseks on opist 2 nädalat ja 2 päeva möödunud:) Nädalakese pean veel füüsiliselt säästliku režiimi peal elama, pärast seda loodan, et suudan taas joogastuda ja jalgrattaga liikuda ja rullitamas käia... ausalt öeldes juba eelmine nädal tahtsin, aga siiani annab veel veidi suurem pingutus (kiirustamine kuskile vms, tassimine) tunda, et võhma veel ei jätku ja peas hakkab veider tunne, mida ei oska hästi defineerida: oleks nagu pea ringi käimise ja peavalu vahepealne tunne.
Aga muidu on kõik kenasti, olen püüdnud eeskujulikult puhata ja taastuda. Järgmine nädal taas töö- ja koolirindel, aga ilma ülepingutuseta esialgu.
Uudiseks veel nõnda palju, et 30ndal mail on oodata järgmist etappi - ehk implantaadi ja protsessori ühendamine, sisselülitamine ja häälestamine. Olen juba kuulnud-teadlik, et see möll käib mitu tundi ja et pärast seda kõike tahad vaid ainult koju ja vaikusesse magama:) Eks siis näis:) võimalik et enne seda väga midagi siia blogisse ei ilmugi...
Muideks, varasemalt jäi mainimata, et FB-s on olemas üks tore kommuun: Implantaaditeemaline kõnetuba, kust samuti leiab huvitavat infot, ise käisin ka seal piilumas, kui alles tutvusin implantaadisaamise mõttega:)
laupäev, 10. mai 2014
:)
Ma tänan südamest oma ema, kes on terve elu mind toetanud ja aidanud igati, ükskõik, mis takistus mul teele poetati. Ilma temata poleks ma see Kadi, keda teate ;)
Ilusat emadepäeva ka kõigile teistele emadele :)
neljapäev, 8. mai 2014
7. - 9. päev
Tere!
Vahepeal tekkis veidi rohkem muljeid.
7. päeva õhtul läks olukord nohusemaks, et mul oli raske nina kaudu hingatagi, üritasin siis olemasolevate vahenditega hakata seda välja ravima, kuid ikkagi oli järgmise päeva hommikuks põskedes ja otsa ees valus, kui näppudega õrnalt survet avaldada, sündis otsus apteeki ja poodi tuterdada, et osta meresoola ja apteekri soovitusel rohtu. Sain mingi pihustatava rohu. Tagasijõudes ja soolasokiga ning antud rohtudega ravides, kadus küll valu otsaeest ja põskedest ära, kuid pool pead hakkas hullumoodi valutama, nagu oleks põskedest ja otsaeest valu sinna liikunud ja lisaks veel puuris miskit vasakut ajupoolkera, et selle leevendamiseks tundus olevat abi vasaku silma surumisest käega. vasaku kõrva all lõualuu piirkond oli ka nigu oleks peksa saanud ja valutas üherütmis peaga. Paratamatult sattusin enda hädisest ja valusast olukorrast ärevusse, et mis see nüüd on, kas see nohu on ohuks mu opist paranemisele, et ehk on miski põletik ikka tekkinud vms - palju mõtteid keerles peas ringi ja hakkasin ilmselgelt üle mõtlema. Õnneks või kahjuks oli mul võimalus helistada arstile, kuigi mõtlesin ikka mingi 1-1,5h, kas helistada või mitte, et ehk on siiski tühiasi ja läheb üle, ei taha ju tühiasjade pärast tülitada ja töövälisel ajal ka veel. Lõpuks siiski helistasin ja ilmnes, et nohu ei ole ohuks implantaadile ja et need on kaks eraldi asja, et katsugu ma lihtsalt nohust lahti saada ning soovitas ravimiseks suukaudset ravimit (sudafed, sinupret vms) mitte pihustatavat nagu apteeker soovitas. Soovitas ka sokki, mida ma juba rakendasin tänu oma esimeselt flöödiõpetajalt Karolinalt saadud tarkusele:) Rahunesin maha ja ma olen arstile väga tänulik kõige selle eest. Läksin kohe peale seda magama ka ning ärgates oli olukord juba tunduvalt parem, kuigi vasak peapool oli ikka siuke nagu peksasaanud (mitte et ma teaks seda tunnet, a arvan, et see tunne võiks olla midagi sellist). Sain nüüd ka paremini aru, et mind vaevas lihtsalt kolm eraldiseisvat asja: opimõjud vasakpoolel, terav peavalu vasakul peapoolkeral ja nohu koos oma tagajärgedega. Nüüdseks on nohu kõvasti tagasitõmmanud ja peavalu ka kadunud selleks korraks:) Aga jah, tundetu olekuga ja veidi paistes on vasak pool endiselt, eks paranemine ja tundlikkuse taastumine võtab aega loomulikult ja peab kannatlikult ootama ;)
Ja täna vabastasin pea sidemetest ja sain esmakordselt pärast oppi üleni pessu minna - kui mõnus tunne see oli:) Loomulikult olin opihaava ümbruses väga ettevaatlik ja puhastasin pärast pesu haava ära ka.
Nüüd ma juba näen ka inimese moodi välja, kui juuksed puhtad ja kammitud ning ple sidemete alla mässitud :D Milline nauding... a teate, nüüd on ka paremini näha, et pean Andra juurde minema:P Tukk on välja kasvanud mõnuga ning ka juurtest hakkab paljastuma mu blondiinsus. Taipasin, et kui nüüd see mahaaetud jupp tagasi kasvab, siis see tuleb ju mu oma juuksevärvi, et kui ei värvi, saaks põnev värvikombo olema. Eks ma Andraga arutan, mis me teeme mu juustega pikemas perspektiivis (igatahes haava läheduses kohe kindlasti veel lähikuu(de)l värvima ei hakka, aega on sellega küll ja küll). Aga igatahes iseenesest ei märka esmapilgul nagu, et miskit juustes puudu-teisiti oleks, kui just ei uuri:) hoolimata sellest, et mul küllaltki õhukesed juuksed
Vahepeal tekkis veidi rohkem muljeid.
7. päeva õhtul läks olukord nohusemaks, et mul oli raske nina kaudu hingatagi, üritasin siis olemasolevate vahenditega hakata seda välja ravima, kuid ikkagi oli järgmise päeva hommikuks põskedes ja otsa ees valus, kui näppudega õrnalt survet avaldada, sündis otsus apteeki ja poodi tuterdada, et osta meresoola ja apteekri soovitusel rohtu. Sain mingi pihustatava rohu. Tagasijõudes ja soolasokiga ning antud rohtudega ravides, kadus küll valu otsaeest ja põskedest ära, kuid pool pead hakkas hullumoodi valutama, nagu oleks põskedest ja otsaeest valu sinna liikunud ja lisaks veel puuris miskit vasakut ajupoolkera, et selle leevendamiseks tundus olevat abi vasaku silma surumisest käega. vasaku kõrva all lõualuu piirkond oli ka nigu oleks peksa saanud ja valutas üherütmis peaga. Paratamatult sattusin enda hädisest ja valusast olukorrast ärevusse, et mis see nüüd on, kas see nohu on ohuks mu opist paranemisele, et ehk on miski põletik ikka tekkinud vms - palju mõtteid keerles peas ringi ja hakkasin ilmselgelt üle mõtlema. Õnneks või kahjuks oli mul võimalus helistada arstile, kuigi mõtlesin ikka mingi 1-1,5h, kas helistada või mitte, et ehk on siiski tühiasi ja läheb üle, ei taha ju tühiasjade pärast tülitada ja töövälisel ajal ka veel. Lõpuks siiski helistasin ja ilmnes, et nohu ei ole ohuks implantaadile ja et need on kaks eraldi asja, et katsugu ma lihtsalt nohust lahti saada ning soovitas ravimiseks suukaudset ravimit (sudafed, sinupret vms) mitte pihustatavat nagu apteeker soovitas. Soovitas ka sokki, mida ma juba rakendasin tänu oma esimeselt flöödiõpetajalt Karolinalt saadud tarkusele:) Rahunesin maha ja ma olen arstile väga tänulik kõige selle eest. Läksin kohe peale seda magama ka ning ärgates oli olukord juba tunduvalt parem, kuigi vasak peapool oli ikka siuke nagu peksasaanud (mitte et ma teaks seda tunnet, a arvan, et see tunne võiks olla midagi sellist). Sain nüüd ka paremini aru, et mind vaevas lihtsalt kolm eraldiseisvat asja: opimõjud vasakpoolel, terav peavalu vasakul peapoolkeral ja nohu koos oma tagajärgedega. Nüüdseks on nohu kõvasti tagasitõmmanud ja peavalu ka kadunud selleks korraks:) Aga jah, tundetu olekuga ja veidi paistes on vasak pool endiselt, eks paranemine ja tundlikkuse taastumine võtab aega loomulikult ja peab kannatlikult ootama ;)
Ja täna vabastasin pea sidemetest ja sain esmakordselt pärast oppi üleni pessu minna - kui mõnus tunne see oli:) Loomulikult olin opihaava ümbruses väga ettevaatlik ja puhastasin pärast pesu haava ära ka.
Nüüd ma juba näen ka inimese moodi välja, kui juuksed puhtad ja kammitud ning ple sidemete alla mässitud :D Milline nauding... a teate, nüüd on ka paremini näha, et pean Andra juurde minema:P Tukk on välja kasvanud mõnuga ning ka juurtest hakkab paljastuma mu blondiinsus. Taipasin, et kui nüüd see mahaaetud jupp tagasi kasvab, siis see tuleb ju mu oma juuksevärvi, et kui ei värvi, saaks põnev värvikombo olema. Eks ma Andraga arutan, mis me teeme mu juustega pikemas perspektiivis (igatahes haava läheduses kohe kindlasti veel lähikuu(de)l värvima ei hakka, aega on sellega küll ja küll). Aga igatahes iseenesest ei märka esmapilgul nagu, et miskit juustes puudu-teisiti oleks, kui just ei uuri:) hoolimata sellest, et mul küllaltki õhukesed juuksed
teisipäev, 6. mai 2014
6. -7.päev
Tervist!
Kuna enam niipalju põnevaid sündmusi ei toimu seoses opist paranemisega, on postitused lühemad ja hõredamad:)
Olen hakanud nohutsema ja aevastama, et nuuskamine ja aevastamine on valus löök kõrvapiirkonnale, a täna tundub, et olen juba õppinud nõnda aevastama, et kõrvas valus poleks sel hetkel.
Eile olin sama uimane ja sombune kui eilne "kevadine" lumine ilm:) Senised teravad valusööstud on asendunud tuikava ja laiema valuga. Pea nigu paks otsas, eks see ole ka ilmselt nohuga koosmõjust selline. Eilse päeva teises pooles pea lausa valutas nigu muiste. Aga magada saan ma iga öö aina paremini ja aina pikemalt :) ja uni on parim ravim ;)
Täna oli 2. kodune sidumine ning haav koos kõrvaga on juba tunduvalt ilusam ja vähem paistes, natuke veel ja vasak kõrv on juba sama väike kui parem kõrv.
Egas midagi, vaikselt kosun ja paranen edasi ;)
Kuna enam niipalju põnevaid sündmusi ei toimu seoses opist paranemisega, on postitused lühemad ja hõredamad:)
Olen hakanud nohutsema ja aevastama, et nuuskamine ja aevastamine on valus löök kõrvapiirkonnale, a täna tundub, et olen juba õppinud nõnda aevastama, et kõrvas valus poleks sel hetkel.
Eile olin sama uimane ja sombune kui eilne "kevadine" lumine ilm:) Senised teravad valusööstud on asendunud tuikava ja laiema valuga. Pea nigu paks otsas, eks see ole ka ilmselt nohuga koosmõjust selline. Eilse päeva teises pooles pea lausa valutas nigu muiste. Aga magada saan ma iga öö aina paremini ja aina pikemalt :) ja uni on parim ravim ;)
Täna oli 2. kodune sidumine ning haav koos kõrvaga on juba tunduvalt ilusam ja vähem paistes, natuke veel ja vasak kõrv on juba sama väike kui parem kõrv.
Egas midagi, vaikselt kosun ja paranen edasi ;)
pühapäev, 4. mai 2014
5. päev
Tere!
Taaskord töötab tõdemus, et jaga muret ja mure hakkab iseenesest lahenema :) täna juba tunduvalt parem ja jõudsam ja inimesemoodi olla ;) igas aspektis parem olla:) aga jah suud ei tasu liigselt lahti ajada, kõrvus on valus siis, ka haigutamisel üritan piiri pidada
Täna hommikul sidus ema mul pead ja nägime siis esmakordselt opihaava - üllatavalt mittehirmus:) lasin emal pildi ka teha, et ma ka näeks, milline haav on ja kui palju juukseid maha võeti. Kõrv on suht paistes ja meenutab Dumbot:) Kes ei soovi vaadata, ignoreerigu järgnevat fotot;)
Jääbki mulje, nagu oleks uus kõrv mulle külge õmmeldud :D
Taaskord töötab tõdemus, et jaga muret ja mure hakkab iseenesest lahenema :) täna juba tunduvalt parem ja jõudsam ja inimesemoodi olla ;) igas aspektis parem olla:) aga jah suud ei tasu liigselt lahti ajada, kõrvus on valus siis, ka haigutamisel üritan piiri pidada
Jääbki mulje, nagu oleks uus kõrv mulle külge õmmeldud :D
laupäev, 3. mai 2014
4. päev
Tere taas!
Paraku ei saa alati kõik minna üha tõusujoones - üldine olukord on täna sama mis eile, lisandunud on veel kõrva ja selle ümbruse valu, kuna kodus olevad valuvaigistid ei toimi paraku nii hästi, kui haiglas antud. Tahaks teada, kaua mind see pearingikäimine ja pooltundetu keel kiusab. Aga samas sain ma nüüd kodus paremini ja korraga pikemalt magada kui haiglas :)
Igakorraga lähevad postitused lühemaks, kuna enam pole nii põnev kui alguses oli, nüüd vaikselt tiksun ja taastun:)
Tahaks loota, et homme on siiski parem kui eile ja täna;)
Paraku ei saa alati kõik minna üha tõusujoones - üldine olukord on täna sama mis eile, lisandunud on veel kõrva ja selle ümbruse valu, kuna kodus olevad valuvaigistid ei toimi paraku nii hästi, kui haiglas antud. Tahaks teada, kaua mind see pearingikäimine ja pooltundetu keel kiusab. Aga samas sain ma nüüd kodus paremini ja korraga pikemalt magada kui haiglas :)
Igakorraga lähevad postitused lühemaks, kuna enam pole nii põnev kui alguses oli, nüüd vaikselt tiksun ja taastun:)
Tahaks loota, et homme on siiski parem kui eile ja täna;)
reede, 2. mai 2014
3. päev
Hej-hej!
Kodus olen! Maakodus on ikka palju parem olla kui haiglas.
Aga jah, nüüd siis sõnad peale loetud, et 3 nädalat säästlikku olemist, et ei mingit ülepingutamist. Kui üle pingutan, siis hakkab pea ringi käima endiselt ja kõrvus undama. Ettepoole ei kannata ka kummardada.
Antibiootikume pean 2x päevas võtma. Ülehomme ja teisipäeval peab ise sidet vahetama ning neljapäeval saan sidemest lahti ja juba pead pesta lõpuks ometi :)
Paranen kenasti, kuigi magan kehvasti magamisasendite vähese valiku tõttu, ninast enam verd ei jookse, aga maailm tahab ikka kangesti minust kiiremini ringi keerelda mul, nii et puhkan võimalikult palju, et ma ikka maailmaga koos saaks keerelda :)
Kodus olen! Maakodus on ikka palju parem olla kui haiglas.
Aga jah, nüüd siis sõnad peale loetud, et 3 nädalat säästlikku olemist, et ei mingit ülepingutamist. Kui üle pingutan, siis hakkab pea ringi käima endiselt ja kõrvus undama. Ettepoole ei kannata ka kummardada.
Antibiootikume pean 2x päevas võtma. Ülehomme ja teisipäeval peab ise sidet vahetama ning neljapäeval saan sidemest lahti ja juba pead pesta lõpuks ometi :)
Paranen kenasti, kuigi magan kehvasti magamisasendite vähese valiku tõttu, ninast enam verd ei jookse, aga maailm tahab ikka kangesti minust kiiremini ringi keerelda mul, nii et puhkan võimalikult palju, et ma ikka maailmaga koos saaks keerelda :)
neljapäev, 1. mai 2014
Pildimaterjal
Veidi pildimaterjali ka
Kohvrisisu - täis tehnoloogiat ja kasutusjuhendeid - tükiks ajaks infoammutamist
2. päev
Tervist!
Täna juba kõbusam kuid unisem olla. Terve päev möödus kas siis magamise-pikutamise-jutustamise tähe all.
Sain teada ka, et eilne oksendamine oli igati normaalne, kuna keha tõrjus narkoosirohte välja ning ma olin ka pikas (3h) narkoosis.
Üldmulje tänasest selline, et liiga palju pingutan, siis hakkab pea ringi käima ja kõrvus hullemini undama, siis jälle viskan pikusse ja kogun end ja jälle parem olla:) Vasak(opi)poolsest ninasõõrmest kipub ka verd tulema aegajalt, seda ka ilma pingutuseta.
Magada ei suuda pikalt, kuna magan enda jaoks vale külje peal, pean järgmiseks ööks veel mingeid alternatiivseid asendeid välja mõtlema, et vähe rohkem magada saaks:) selja peal ma ka magada ei saa, kuna kuklas on sama valu, mis kandade all pikast ühes asendis lamamisest.
Kõrv sügeleb kangesti, tahaks sügada, aga pea nii kinni teibitud-seotud, et kohe üldse ei saa sügada. Aga sügelemine tähendab paranemist ;)
Siiani olen kaks korda valuvaigisteid (eile õhtul ja täna lõuna aeg) võtnud, kui tundsin, et tugevam valu hakkas tulema.
Homme selgub, kas arst laseb mu koju:) Loodan, et lastakse homme koju :)
Päikest!
Täna juba kõbusam kuid unisem olla. Terve päev möödus kas siis magamise-pikutamise-jutustamise tähe all.
Sain teada ka, et eilne oksendamine oli igati normaalne, kuna keha tõrjus narkoosirohte välja ning ma olin ka pikas (3h) narkoosis.
Üldmulje tänasest selline, et liiga palju pingutan, siis hakkab pea ringi käima ja kõrvus hullemini undama, siis jälle viskan pikusse ja kogun end ja jälle parem olla:) Vasak(opi)poolsest ninasõõrmest kipub ka verd tulema aegajalt, seda ka ilma pingutuseta.
Magada ei suuda pikalt, kuna magan enda jaoks vale külje peal, pean järgmiseks ööks veel mingeid alternatiivseid asendeid välja mõtlema, et vähe rohkem magada saaks:) selja peal ma ka magada ei saa, kuna kuklas on sama valu, mis kandade all pikast ühes asendis lamamisest.
Kõrv sügeleb kangesti, tahaks sügada, aga pea nii kinni teibitud-seotud, et kohe üldse ei saa sügada. Aga sügelemine tähendab paranemist ;)
Siiani olen kaks korda valuvaigisteid (eile õhtul ja täna lõuna aeg) võtnud, kui tundsin, et tugevam valu hakkas tulema.
Homme selgub, kas arst laseb mu koju:) Loodan, et lastakse homme koju :)
Päikest!
kolmapäev, 30. aprill 2014
lisaks
Unustasin eelmises postituses mainida, et üks jant on veel, nimelt vasakus kõrvas undab hullumoodi elik on tinnitus.
Mind see küll juba sept.2012 saadik vaevanud, kuid väiksemal määral kui praegu peale oppi, pmst võib öelda, et olen tinnitusega nii ära harjunud, et unustasin seda mainida... a ootan väga, millal see tinnitus küll lõpeb, tahaks ikka omaenese mõtteid vähe paremini "kuulda" :)
Mind see küll juba sept.2012 saadik vaevanud, kuid väiksemal määral kui praegu peale oppi, pmst võib öelda, et olen tinnitusega nii ära harjunud, et unustasin seda mainida... a ootan väga, millal see tinnitus küll lõpeb, tahaks ikka omaenese mõtteid vähe paremini "kuulda" :)
1. päev
Tere-tere, kõik see pere!
Täna oli siis see kaua oodatud opp, Külli südamerahustuseks veel R-tähega kuu viimasel päeval. Järgnev jutt on mu enda isiklik kogemus ja igaühe kogemus on kindlasti erinev samas olukorras, sest me oleme erinevad, muidu poleks ju huvitav. Vähemalt saab aimu, mismoodi see kõik kulgeb - kohati kirjeldan vist liialt detailselt, vabandust ette, jätke need kohad vahele;)
Ootasin oppi ikka tükk aega, kl 11 kutsuti alla, eelmine opp kestis pikalt - ligi 3h, ilmselt seetõttu, et kuna tegemist oli väikese lapsega (?). Ta toodi just siis samasse toibumistuppa, kus mulle siis kanüül külge pandi. Ikka päris kurb oli vaadata väikest, kes ei saa ju hästi aru, mis temaga toimub, valus on ju, kes need võõrad ümberringi on. Õnneks olid tal vanemad kohe sealsamas.
Minust endast siis - juhatati opisaali, paigutati kohale, riputati igast asju külge, et lõpuks olin kui jõulupuu. Ja siis hakkas... kui narkoosi hakkasin vajuma, siis tundsin, kuda aju puksib vastu narkoosile, kuna kõrvus hakkas niivõrd undama, nagu helikopter tõuseks õhku mu peast ja siis kaputt... Järgmisena ärkasin sealsamas toibumistoas kl 14 selletõttu, et meeletu janu oli, ikka täitsa jube... kurgus sügeles ja ajas köhima. Alguses anti mulle suhkruveega immutatud vatitikku huultele, kuni lõpuks juleti kka topsiga ka vett anda. Ikka tõesti jube janu oli... üsna narkoosisegane olin ja tean, mida tundis mu kass, kui ta narkoosist ärkas, tahtsin samamoodi ülestõusta ja liikuma saada, et ehk läheb paremaks/üle. Esimese asjana uurisin narkoosist veel uimasena, kaua opp kestis. Vastati nüüd kas 1:15 või 1:50 - vot ei mäletagi täpselt enam. Lõpuks aidati mu istuma, pea käis kergelt ringi, aga õnneks paha ei olnud olla, aga see köha oli küll tüütus. Pandi ratastooli ja sõidutati mind uude palatisse (enne olin korrus kõrgemal teises palatis kuna alumised palatid olid siis veel täis) ja samasse kus ma olin olnud ka kahel eelmisel korral ja isegi täpselt sama voodi sain endale:D
Kohale jõudes küsisin, kas banaani võin süüa, et mul sahtlis on üks...nälg oli. Sellepeale toodi hoopis hiline lõunasöök, aga seda ma ei suutnud siiski palju süüa, sest pidi suud ju liigutama ja sellega liikus ka kõrvaümbrus. Lisaks avastasin, et keele vasak pool ei tunne maitset, nigu oleks keele ära kõrvetanud, aint et valus ei olnud (tavaline opi kõrvalnähe, kuna ka maitsmismeel on seal kõrvapiirkonnas). Ainult salatit suutsin veidi süüa, siis tundsin, et veidi ajab iiveldama, et parem keeran magama. Magasin kuni 16ni, siis oli juba inimese tunne, mitte enam pohmaka ning suutsin salati ära süüa, kisselli ära juua, sms-idele vastata ja arvutisse isegi tulla ja teadetele vastata:) Tajusin ka paremini, mis mul siis häda on: kandadel valusad punased alad paigalolemisest, kurk kipitas ja sügeles ning köhima ajas (mul olid ju torud kurgus opi ajal), neelatada ei saa, siis lööb kõrvast terav valu läbi, ilmselt sealt, kus need elektroodid läbi kõrvakäigu seina lähevad vms. Muidu oli üllatavalt kobe olla, ilmselt tänu hunnikule valuvaigistitele, mis mulle on sisse topitud ja hetkel olen selle eest väga tänulik, ei taha teadagi, milline see valu oleks ilma vaigistiteta.
Lisaks olin endale palatikaaslase saanud ja deja vu... palatikaaslane sattus haiglasse kuna oli kuulmise ootamatult kaotanud ühest kõrvast veebruaris ja teisest esmaspäeval ja saab nüüd sama ravi, mis mina sain samas haiglas okt.2012. Äratundmis"rõõm" oli suur kuna kui mina toona haiglasse tulin oli minu palatikaaslaseks proua, kellel oli eelmine päev implantaadioperatsioon olnud. Kõige positiivsem-rõõmsameelsem inimene, keda ma oma elus siiani olen kohanud, kui rõõmus ja tänulik ta oli selle eest, mida elu talle pakkunud oli. Kasvõi see, et ühe käe sõrmedega juhtunud õnnetusel suudeti tal pöial ja üks näpp siiski päästa. Enamus inimesi ilmselt oleksid ikka olnud: et oioi 3 näppu läinud ja nüüd kõik läbi. Ta oli täiesti vastupidine:) Lihtsalt uskumatu tundus see toona. Ta kirjutas mulle ka ühe luuletuse märkmepaberile ümber, mida kannan tänini endaga märkmiku vahel kaasas:
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
/Karl Ristikivi 1972/
Ehk suutsin/suudan minagi nüüd oma praegust palatikaaslast veidikenegi lohutada, et tean üsna hästi, mida ta läbi elab, kuigi tal on raskem juhus, ta oli enne normaalse kuulmisega, mitte hääbuvaga nagu mul.
17 paiku toodi õhtusöök - väga hea söök on muide siin Tartu kõrvakliinikus:) sõin kenasti ära ja siis tundsin, et oioi jälle pea käib kergelt ringi ja keerasin uuesti pikusse. Ühtäkki tundsin vajadust minna vetsu tavapärasel põhjusel, aga vetsus olles - ootamatult otsustas kõik mu õhtusöök vehkat panna valest otsast ehk siis oksendasin. Selletõttu hakkas ka vasakust ninasõõrmest verd jooksma. Aga enesetunne läks siiski paremaks pärast seda ja õde tõi mulle jogurtit, et mingigi söögi saaks ja siiani on see nüüd kenasti sees püsinud. Ja enesetunne on olusid arvestades hea (vastates Liisule ;) )
Muide, siin Tartus on suurepärased arstid ja õed, nii tähelepanelikud-hoolitsevad ja kaasaelavad. Suur-suur aitäh teile, kui te peaksite samuti juhtuma mu blogi lugema, Olen teile väga tänulik, ilma teieta oleks ikka päris palju nukram olla.
Nüüd siis 2. blogipostitus olemas, pidin küll enne veel veidi puhkama ja mõtteid koguma, aga hakkama sain ;)
PS: homme hommikul jõuab mu kallis Taivo siia, siis jällegi veel parem olla :)
Täna oli siis see kaua oodatud opp, Külli südamerahustuseks veel R-tähega kuu viimasel päeval. Järgnev jutt on mu enda isiklik kogemus ja igaühe kogemus on kindlasti erinev samas olukorras, sest me oleme erinevad, muidu poleks ju huvitav. Vähemalt saab aimu, mismoodi see kõik kulgeb - kohati kirjeldan vist liialt detailselt, vabandust ette, jätke need kohad vahele;)
Ootasin oppi ikka tükk aega, kl 11 kutsuti alla, eelmine opp kestis pikalt - ligi 3h, ilmselt seetõttu, et kuna tegemist oli väikese lapsega (?). Ta toodi just siis samasse toibumistuppa, kus mulle siis kanüül külge pandi. Ikka päris kurb oli vaadata väikest, kes ei saa ju hästi aru, mis temaga toimub, valus on ju, kes need võõrad ümberringi on. Õnneks olid tal vanemad kohe sealsamas.
Minust endast siis - juhatati opisaali, paigutati kohale, riputati igast asju külge, et lõpuks olin kui jõulupuu. Ja siis hakkas... kui narkoosi hakkasin vajuma, siis tundsin, kuda aju puksib vastu narkoosile, kuna kõrvus hakkas niivõrd undama, nagu helikopter tõuseks õhku mu peast ja siis kaputt... Järgmisena ärkasin sealsamas toibumistoas kl 14 selletõttu, et meeletu janu oli, ikka täitsa jube... kurgus sügeles ja ajas köhima. Alguses anti mulle suhkruveega immutatud vatitikku huultele, kuni lõpuks juleti kka topsiga ka vett anda. Ikka tõesti jube janu oli... üsna narkoosisegane olin ja tean, mida tundis mu kass, kui ta narkoosist ärkas, tahtsin samamoodi ülestõusta ja liikuma saada, et ehk läheb paremaks/üle. Esimese asjana uurisin narkoosist veel uimasena, kaua opp kestis. Vastati nüüd kas 1:15 või 1:50 - vot ei mäletagi täpselt enam. Lõpuks aidati mu istuma, pea käis kergelt ringi, aga õnneks paha ei olnud olla, aga see köha oli küll tüütus. Pandi ratastooli ja sõidutati mind uude palatisse (enne olin korrus kõrgemal teises palatis kuna alumised palatid olid siis veel täis) ja samasse kus ma olin olnud ka kahel eelmisel korral ja isegi täpselt sama voodi sain endale:D
Kohale jõudes küsisin, kas banaani võin süüa, et mul sahtlis on üks...nälg oli. Sellepeale toodi hoopis hiline lõunasöök, aga seda ma ei suutnud siiski palju süüa, sest pidi suud ju liigutama ja sellega liikus ka kõrvaümbrus. Lisaks avastasin, et keele vasak pool ei tunne maitset, nigu oleks keele ära kõrvetanud, aint et valus ei olnud (tavaline opi kõrvalnähe, kuna ka maitsmismeel on seal kõrvapiirkonnas). Ainult salatit suutsin veidi süüa, siis tundsin, et veidi ajab iiveldama, et parem keeran magama. Magasin kuni 16ni, siis oli juba inimese tunne, mitte enam pohmaka ning suutsin salati ära süüa, kisselli ära juua, sms-idele vastata ja arvutisse isegi tulla ja teadetele vastata:) Tajusin ka paremini, mis mul siis häda on: kandadel valusad punased alad paigalolemisest, kurk kipitas ja sügeles ning köhima ajas (mul olid ju torud kurgus opi ajal), neelatada ei saa, siis lööb kõrvast terav valu läbi, ilmselt sealt, kus need elektroodid läbi kõrvakäigu seina lähevad vms. Muidu oli üllatavalt kobe olla, ilmselt tänu hunnikule valuvaigistitele, mis mulle on sisse topitud ja hetkel olen selle eest väga tänulik, ei taha teadagi, milline see valu oleks ilma vaigistiteta.
Lisaks olin endale palatikaaslase saanud ja deja vu... palatikaaslane sattus haiglasse kuna oli kuulmise ootamatult kaotanud ühest kõrvast veebruaris ja teisest esmaspäeval ja saab nüüd sama ravi, mis mina sain samas haiglas okt.2012. Äratundmis"rõõm" oli suur kuna kui mina toona haiglasse tulin oli minu palatikaaslaseks proua, kellel oli eelmine päev implantaadioperatsioon olnud. Kõige positiivsem-rõõmsameelsem inimene, keda ma oma elus siiani olen kohanud, kui rõõmus ja tänulik ta oli selle eest, mida elu talle pakkunud oli. Kasvõi see, et ühe käe sõrmedega juhtunud õnnetusel suudeti tal pöial ja üks näpp siiski päästa. Enamus inimesi ilmselt oleksid ikka olnud: et oioi 3 näppu läinud ja nüüd kõik läbi. Ta oli täiesti vastupidine:) Lihtsalt uskumatu tundus see toona. Ta kirjutas mulle ka ühe luuletuse märkmepaberile ümber, mida kannan tänini endaga märkmiku vahel kaasas:
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
/Karl Ristikivi 1972/
Ehk suutsin/suudan minagi nüüd oma praegust palatikaaslast veidikenegi lohutada, et tean üsna hästi, mida ta läbi elab, kuigi tal on raskem juhus, ta oli enne normaalse kuulmisega, mitte hääbuvaga nagu mul.
17 paiku toodi õhtusöök - väga hea söök on muide siin Tartu kõrvakliinikus:) sõin kenasti ära ja siis tundsin, et oioi jälle pea käib kergelt ringi ja keerasin uuesti pikusse. Ühtäkki tundsin vajadust minna vetsu tavapärasel põhjusel, aga vetsus olles - ootamatult otsustas kõik mu õhtusöök vehkat panna valest otsast ehk siis oksendasin. Selletõttu hakkas ka vasakust ninasõõrmest verd jooksma. Aga enesetunne läks siiski paremaks pärast seda ja õde tõi mulle jogurtit, et mingigi söögi saaks ja siiani on see nüüd kenasti sees püsinud. Ja enesetunne on olusid arvestades hea (vastates Liisule ;) )
Muide, siin Tartus on suurepärased arstid ja õed, nii tähelepanelikud-hoolitsevad ja kaasaelavad. Suur-suur aitäh teile, kui te peaksite samuti juhtuma mu blogi lugema, Olen teile väga tänulik, ilma teieta oleks ikka päris palju nukram olla.
Nüüd siis 2. blogipostitus olemas, pidin küll enne veel veidi puhkama ja mõtteid koguma, aga hakkama sain ;)
PS: homme hommikul jõuab mu kallis Taivo siia, siis jällegi veel parem olla :)
teisipäev, 29. aprill 2014
Eelõhtu
Tere!
Olen Kadi ning astumas homme uude eluetappi – nimelt saan
endale sisekõrvaimplantaadi vasakusse kõrva – tekitab ärevust.
Otsustasin, et peaksin nüüd ehk alustama ka oma blogi pidamist, kuna siis saavad lähedased end ise kurssi viia mu käekäiguga endale sobival hetkel, enda emotsioonide-kogemuste lahti kirjutamine, ning ehk on minu kirjutatu kunagi abiks mõnele inimesele, kes samuti mõtleb selle peale, et kas lasta endale implantaat panna või lihtsalt huvitub, mis see endast kujutab.
Eellooks nõndapalju, et kuulmiskadu on mul põhjustatud geenimutatsioonist, ehk siis sain nii ema- kui ka isaliini pidi vigase geeni - c35delG oli see nr vist (tõenäosusprotsent oli vist kuskil 4% kandis, kui paberite juurde taas jõuan, võin täpsustada vajadusel). Olen terve elu olnud mõlemast kõrvast kehva kuulmisega, mis on aastate jooksul halvenenud, kuniks sept.2012 kadus vasakust kõrvast kuulmine peaaegu täielikult. Miskit jäi veel küll alles ja käisin ka haiglaravil, kuid paranemise märke peaaegu et ei olnudki. Ikkagi võttis mul pool aastat aega enne kui kohanesin mõttega lasta panna endale sisekõrvaimplantaat, kuigi olin juba enne viimast kuulmiskadu juba sobiv kandidaat olnud. Aga ikka on oma kuulmine parem, mis sest et aparaate on vaja võimendamiseks, aga ikkagi tundub see omasem kui mingid pähe puuritud elektroodid oma magnetiga, mille paigaldamisel lõigatakse vastavast kõrvast oma kuulmine täielikult. Lugesin ka Eesti esimese täiskasvanu implanteeritu Kristi päevikut oma esimeste kuude kogemustest, tundus nagu loeks ulmeromaani…J sest masinkuulmine ei ole ju ikkagi paratamatult võrreldav looduse poolt looduga: „huvitav, mis see naabrimees seal mootorsaega saeb? Eiei, kallis, kass mjäub hoopis“ või siis et ees seisab suur meesterahvas, aga hääl kõlab kui hiirepiuks jnejneJ et tuttav helimaailm on esimese hooga pahupidi pööratud…tuleb häälestada ja teha tihedat koostööd arstide-õdede ja teiste tarkade inimestega, et lõpuks masin hakkaks töötama parimal moel. Kristi sõnastas minu meelest hästi: et implantaadi peale mõtle siis kui enam pole kahju oma kuulmist noa alla saata
Otsustasin, et peaksin nüüd ehk alustama ka oma blogi pidamist, kuna siis saavad lähedased end ise kurssi viia mu käekäiguga endale sobival hetkel, enda emotsioonide-kogemuste lahti kirjutamine, ning ehk on minu kirjutatu kunagi abiks mõnele inimesele, kes samuti mõtleb selle peale, et kas lasta endale implantaat panna või lihtsalt huvitub, mis see endast kujutab.
Eellooks nõndapalju, et kuulmiskadu on mul põhjustatud geenimutatsioonist, ehk siis sain nii ema- kui ka isaliini pidi vigase geeni - c35delG oli see nr vist (tõenäosusprotsent oli vist kuskil 4% kandis, kui paberite juurde taas jõuan, võin täpsustada vajadusel). Olen terve elu olnud mõlemast kõrvast kehva kuulmisega, mis on aastate jooksul halvenenud, kuniks sept.2012 kadus vasakust kõrvast kuulmine peaaegu täielikult. Miskit jäi veel küll alles ja käisin ka haiglaravil, kuid paranemise märke peaaegu et ei olnudki. Ikkagi võttis mul pool aastat aega enne kui kohanesin mõttega lasta panna endale sisekõrvaimplantaat, kuigi olin juba enne viimast kuulmiskadu juba sobiv kandidaat olnud. Aga ikka on oma kuulmine parem, mis sest et aparaate on vaja võimendamiseks, aga ikkagi tundub see omasem kui mingid pähe puuritud elektroodid oma magnetiga, mille paigaldamisel lõigatakse vastavast kõrvast oma kuulmine täielikult. Lugesin ka Eesti esimese täiskasvanu implanteeritu Kristi päevikut oma esimeste kuude kogemustest, tundus nagu loeks ulmeromaani…J sest masinkuulmine ei ole ju ikkagi paratamatult võrreldav looduse poolt looduga: „huvitav, mis see naabrimees seal mootorsaega saeb? Eiei, kallis, kass mjäub hoopis“ või siis et ees seisab suur meesterahvas, aga hääl kõlab kui hiirepiuks jnejneJ et tuttav helimaailm on esimese hooga pahupidi pööratud…tuleb häälestada ja teha tihedat koostööd arstide-õdede ja teiste tarkade inimestega, et lõpuks masin hakkaks töötama parimal moel. Kristi sõnastas minu meelest hästi: et implantaadi peale mõtle siis kui enam pole kahju oma kuulmist noa alla saata
Veidike infot veebiavarustest, mis see implantaat endast
siiski kujutab:
mõned videod: https://www.youtube.com/watch?v=zeg4qTnYOpw
mõned videod: https://www.youtube.com/watch?v=zeg4qTnYOpw
https://www.youtube.com/watch?v=SpKKYBkJ9Hw
hoiatan, et see video ehmatab ikka päris ära, et kas tõesti ongi selline see
hääl/muusika. Ma ise veel muidugi hetkel ei tea, milline see tegelikkus minu
jaoks on, kuid antud juhul on siiski tegemist häälestamata masinaga ilmselt ja
me keegi ei tea tegelikult, kuidas me kuuleme. Ma ei tea, kuidas kuuled sina ja
sa ei tea, kuidas kuulen mina. A la
stiilis kas türkiis on ikka roheline või on see siiski sinine või hoopis kolmas
värv.
eriti pikk artikkel: http://en.wikipedia.org/wiki/Cochlear_implant
endale peaksin kõrva saama sellise isendi: http://www.cochlear.com/wps/wcm/connect/uk/home/discover/cochlear-implants/nucleus-6-for-adults/the-nucleus-6-system--
Siis kui otsisin teiste eestlaste kogemusi, siis oli mulle
suureks abiks Kristi Kallaste päevik, mille andis mulle mu hea arst dr Kruustük
lugeda ning veebist leidsin ka Merike Kungla tehtud postitused.
Loodan, et mu postitustest saab kunagi ka kellelegi abiks olema, kes mõtleb implantaadi omandamise peale…
Loodan, et mu postitustest saab kunagi ka kellelegi abiks olema, kes mõtleb implantaadi omandamise peale…
Arstide sõnul on minu eellooga täiskasvanud inimestel
kasuprotsent väga hea – on olemas kuulmismälu, oskan kõneleda, harjunud kõrvaaparaatide
ja nende häälestamisega. Et kõige raskem lugu on inimestel, kes kaotavad trauma
tagajärjel kuulmise, et aju saab niigi trauma kuulmise kaotusest, siis opist ja
siis uuest täiesti võõrast kuulmisest ja veel masina seadistamine ka veel…
Eks loomulikult pole sisekõrvaimplantaat mingi imevahend, et
nüüd hakkan kõike suurepäraselt kuulma ja enam aparaate kandma ei pea… pean
ikka, lihtsalt teistsuguseid kui siianiJ
lisaks pean hoiduma poksitrennidest:D siiani on see päris hästi õnnestunud
Homme on operatsioon, siis on kuu aega paranemist enne kui masin sisse lülitatakse ja vot siis algab ilmselt kõige huvitavam periood
Homme on operatsioon, siis on kuu aega paranemist enne kui masin sisse lülitatakse ja vot siis algab ilmselt kõige huvitavam periood
Eks siis näis, kuidas edasised postitused siia laekuvadJ
Homsest hakkab siis seiklus pihta…
Tellimine:
Postitused (Atom)