Unustasin eelmises postituses mainida, et üks jant on veel, nimelt vasakus kõrvas undab hullumoodi elik on tinnitus.
Mind see küll juba sept.2012 saadik vaevanud, kuid väiksemal määral kui praegu peale oppi, pmst võib öelda, et olen tinnitusega nii ära harjunud, et unustasin seda mainida... a ootan väga, millal see tinnitus küll lõpeb, tahaks ikka omaenese mõtteid vähe paremini "kuulda" :)
kolmapäev, 30. aprill 2014
1. päev
Tere-tere, kõik see pere!
Täna oli siis see kaua oodatud opp, Külli südamerahustuseks veel R-tähega kuu viimasel päeval. Järgnev jutt on mu enda isiklik kogemus ja igaühe kogemus on kindlasti erinev samas olukorras, sest me oleme erinevad, muidu poleks ju huvitav. Vähemalt saab aimu, mismoodi see kõik kulgeb - kohati kirjeldan vist liialt detailselt, vabandust ette, jätke need kohad vahele;)
Ootasin oppi ikka tükk aega, kl 11 kutsuti alla, eelmine opp kestis pikalt - ligi 3h, ilmselt seetõttu, et kuna tegemist oli väikese lapsega (?). Ta toodi just siis samasse toibumistuppa, kus mulle siis kanüül külge pandi. Ikka päris kurb oli vaadata väikest, kes ei saa ju hästi aru, mis temaga toimub, valus on ju, kes need võõrad ümberringi on. Õnneks olid tal vanemad kohe sealsamas.
Minust endast siis - juhatati opisaali, paigutati kohale, riputati igast asju külge, et lõpuks olin kui jõulupuu. Ja siis hakkas... kui narkoosi hakkasin vajuma, siis tundsin, kuda aju puksib vastu narkoosile, kuna kõrvus hakkas niivõrd undama, nagu helikopter tõuseks õhku mu peast ja siis kaputt... Järgmisena ärkasin sealsamas toibumistoas kl 14 selletõttu, et meeletu janu oli, ikka täitsa jube... kurgus sügeles ja ajas köhima. Alguses anti mulle suhkruveega immutatud vatitikku huultele, kuni lõpuks juleti kka topsiga ka vett anda. Ikka tõesti jube janu oli... üsna narkoosisegane olin ja tean, mida tundis mu kass, kui ta narkoosist ärkas, tahtsin samamoodi ülestõusta ja liikuma saada, et ehk läheb paremaks/üle. Esimese asjana uurisin narkoosist veel uimasena, kaua opp kestis. Vastati nüüd kas 1:15 või 1:50 - vot ei mäletagi täpselt enam. Lõpuks aidati mu istuma, pea käis kergelt ringi, aga õnneks paha ei olnud olla, aga see köha oli küll tüütus. Pandi ratastooli ja sõidutati mind uude palatisse (enne olin korrus kõrgemal teises palatis kuna alumised palatid olid siis veel täis) ja samasse kus ma olin olnud ka kahel eelmisel korral ja isegi täpselt sama voodi sain endale:D
Kohale jõudes küsisin, kas banaani võin süüa, et mul sahtlis on üks...nälg oli. Sellepeale toodi hoopis hiline lõunasöök, aga seda ma ei suutnud siiski palju süüa, sest pidi suud ju liigutama ja sellega liikus ka kõrvaümbrus. Lisaks avastasin, et keele vasak pool ei tunne maitset, nigu oleks keele ära kõrvetanud, aint et valus ei olnud (tavaline opi kõrvalnähe, kuna ka maitsmismeel on seal kõrvapiirkonnas). Ainult salatit suutsin veidi süüa, siis tundsin, et veidi ajab iiveldama, et parem keeran magama. Magasin kuni 16ni, siis oli juba inimese tunne, mitte enam pohmaka ning suutsin salati ära süüa, kisselli ära juua, sms-idele vastata ja arvutisse isegi tulla ja teadetele vastata:) Tajusin ka paremini, mis mul siis häda on: kandadel valusad punased alad paigalolemisest, kurk kipitas ja sügeles ning köhima ajas (mul olid ju torud kurgus opi ajal), neelatada ei saa, siis lööb kõrvast terav valu läbi, ilmselt sealt, kus need elektroodid läbi kõrvakäigu seina lähevad vms. Muidu oli üllatavalt kobe olla, ilmselt tänu hunnikule valuvaigistitele, mis mulle on sisse topitud ja hetkel olen selle eest väga tänulik, ei taha teadagi, milline see valu oleks ilma vaigistiteta.
Lisaks olin endale palatikaaslase saanud ja deja vu... palatikaaslane sattus haiglasse kuna oli kuulmise ootamatult kaotanud ühest kõrvast veebruaris ja teisest esmaspäeval ja saab nüüd sama ravi, mis mina sain samas haiglas okt.2012. Äratundmis"rõõm" oli suur kuna kui mina toona haiglasse tulin oli minu palatikaaslaseks proua, kellel oli eelmine päev implantaadioperatsioon olnud. Kõige positiivsem-rõõmsameelsem inimene, keda ma oma elus siiani olen kohanud, kui rõõmus ja tänulik ta oli selle eest, mida elu talle pakkunud oli. Kasvõi see, et ühe käe sõrmedega juhtunud õnnetusel suudeti tal pöial ja üks näpp siiski päästa. Enamus inimesi ilmselt oleksid ikka olnud: et oioi 3 näppu läinud ja nüüd kõik läbi. Ta oli täiesti vastupidine:) Lihtsalt uskumatu tundus see toona. Ta kirjutas mulle ka ühe luuletuse märkmepaberile ümber, mida kannan tänini endaga märkmiku vahel kaasas:
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
/Karl Ristikivi 1972/
Ehk suutsin/suudan minagi nüüd oma praegust palatikaaslast veidikenegi lohutada, et tean üsna hästi, mida ta läbi elab, kuigi tal on raskem juhus, ta oli enne normaalse kuulmisega, mitte hääbuvaga nagu mul.
17 paiku toodi õhtusöök - väga hea söök on muide siin Tartu kõrvakliinikus:) sõin kenasti ära ja siis tundsin, et oioi jälle pea käib kergelt ringi ja keerasin uuesti pikusse. Ühtäkki tundsin vajadust minna vetsu tavapärasel põhjusel, aga vetsus olles - ootamatult otsustas kõik mu õhtusöök vehkat panna valest otsast ehk siis oksendasin. Selletõttu hakkas ka vasakust ninasõõrmest verd jooksma. Aga enesetunne läks siiski paremaks pärast seda ja õde tõi mulle jogurtit, et mingigi söögi saaks ja siiani on see nüüd kenasti sees püsinud. Ja enesetunne on olusid arvestades hea (vastates Liisule ;) )
Muide, siin Tartus on suurepärased arstid ja õed, nii tähelepanelikud-hoolitsevad ja kaasaelavad. Suur-suur aitäh teile, kui te peaksite samuti juhtuma mu blogi lugema, Olen teile väga tänulik, ilma teieta oleks ikka päris palju nukram olla.
Nüüd siis 2. blogipostitus olemas, pidin küll enne veel veidi puhkama ja mõtteid koguma, aga hakkama sain ;)
PS: homme hommikul jõuab mu kallis Taivo siia, siis jällegi veel parem olla :)
Täna oli siis see kaua oodatud opp, Külli südamerahustuseks veel R-tähega kuu viimasel päeval. Järgnev jutt on mu enda isiklik kogemus ja igaühe kogemus on kindlasti erinev samas olukorras, sest me oleme erinevad, muidu poleks ju huvitav. Vähemalt saab aimu, mismoodi see kõik kulgeb - kohati kirjeldan vist liialt detailselt, vabandust ette, jätke need kohad vahele;)
Ootasin oppi ikka tükk aega, kl 11 kutsuti alla, eelmine opp kestis pikalt - ligi 3h, ilmselt seetõttu, et kuna tegemist oli väikese lapsega (?). Ta toodi just siis samasse toibumistuppa, kus mulle siis kanüül külge pandi. Ikka päris kurb oli vaadata väikest, kes ei saa ju hästi aru, mis temaga toimub, valus on ju, kes need võõrad ümberringi on. Õnneks olid tal vanemad kohe sealsamas.
Minust endast siis - juhatati opisaali, paigutati kohale, riputati igast asju külge, et lõpuks olin kui jõulupuu. Ja siis hakkas... kui narkoosi hakkasin vajuma, siis tundsin, kuda aju puksib vastu narkoosile, kuna kõrvus hakkas niivõrd undama, nagu helikopter tõuseks õhku mu peast ja siis kaputt... Järgmisena ärkasin sealsamas toibumistoas kl 14 selletõttu, et meeletu janu oli, ikka täitsa jube... kurgus sügeles ja ajas köhima. Alguses anti mulle suhkruveega immutatud vatitikku huultele, kuni lõpuks juleti kka topsiga ka vett anda. Ikka tõesti jube janu oli... üsna narkoosisegane olin ja tean, mida tundis mu kass, kui ta narkoosist ärkas, tahtsin samamoodi ülestõusta ja liikuma saada, et ehk läheb paremaks/üle. Esimese asjana uurisin narkoosist veel uimasena, kaua opp kestis. Vastati nüüd kas 1:15 või 1:50 - vot ei mäletagi täpselt enam. Lõpuks aidati mu istuma, pea käis kergelt ringi, aga õnneks paha ei olnud olla, aga see köha oli küll tüütus. Pandi ratastooli ja sõidutati mind uude palatisse (enne olin korrus kõrgemal teises palatis kuna alumised palatid olid siis veel täis) ja samasse kus ma olin olnud ka kahel eelmisel korral ja isegi täpselt sama voodi sain endale:D
Kohale jõudes küsisin, kas banaani võin süüa, et mul sahtlis on üks...nälg oli. Sellepeale toodi hoopis hiline lõunasöök, aga seda ma ei suutnud siiski palju süüa, sest pidi suud ju liigutama ja sellega liikus ka kõrvaümbrus. Lisaks avastasin, et keele vasak pool ei tunne maitset, nigu oleks keele ära kõrvetanud, aint et valus ei olnud (tavaline opi kõrvalnähe, kuna ka maitsmismeel on seal kõrvapiirkonnas). Ainult salatit suutsin veidi süüa, siis tundsin, et veidi ajab iiveldama, et parem keeran magama. Magasin kuni 16ni, siis oli juba inimese tunne, mitte enam pohmaka ning suutsin salati ära süüa, kisselli ära juua, sms-idele vastata ja arvutisse isegi tulla ja teadetele vastata:) Tajusin ka paremini, mis mul siis häda on: kandadel valusad punased alad paigalolemisest, kurk kipitas ja sügeles ning köhima ajas (mul olid ju torud kurgus opi ajal), neelatada ei saa, siis lööb kõrvast terav valu läbi, ilmselt sealt, kus need elektroodid läbi kõrvakäigu seina lähevad vms. Muidu oli üllatavalt kobe olla, ilmselt tänu hunnikule valuvaigistitele, mis mulle on sisse topitud ja hetkel olen selle eest väga tänulik, ei taha teadagi, milline see valu oleks ilma vaigistiteta.
Lisaks olin endale palatikaaslase saanud ja deja vu... palatikaaslane sattus haiglasse kuna oli kuulmise ootamatult kaotanud ühest kõrvast veebruaris ja teisest esmaspäeval ja saab nüüd sama ravi, mis mina sain samas haiglas okt.2012. Äratundmis"rõõm" oli suur kuna kui mina toona haiglasse tulin oli minu palatikaaslaseks proua, kellel oli eelmine päev implantaadioperatsioon olnud. Kõige positiivsem-rõõmsameelsem inimene, keda ma oma elus siiani olen kohanud, kui rõõmus ja tänulik ta oli selle eest, mida elu talle pakkunud oli. Kasvõi see, et ühe käe sõrmedega juhtunud õnnetusel suudeti tal pöial ja üks näpp siiski päästa. Enamus inimesi ilmselt oleksid ikka olnud: et oioi 3 näppu läinud ja nüüd kõik läbi. Ta oli täiesti vastupidine:) Lihtsalt uskumatu tundus see toona. Ta kirjutas mulle ka ühe luuletuse märkmepaberile ümber, mida kannan tänini endaga märkmiku vahel kaasas:
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
/Karl Ristikivi 1972/
Ehk suutsin/suudan minagi nüüd oma praegust palatikaaslast veidikenegi lohutada, et tean üsna hästi, mida ta läbi elab, kuigi tal on raskem juhus, ta oli enne normaalse kuulmisega, mitte hääbuvaga nagu mul.
17 paiku toodi õhtusöök - väga hea söök on muide siin Tartu kõrvakliinikus:) sõin kenasti ära ja siis tundsin, et oioi jälle pea käib kergelt ringi ja keerasin uuesti pikusse. Ühtäkki tundsin vajadust minna vetsu tavapärasel põhjusel, aga vetsus olles - ootamatult otsustas kõik mu õhtusöök vehkat panna valest otsast ehk siis oksendasin. Selletõttu hakkas ka vasakust ninasõõrmest verd jooksma. Aga enesetunne läks siiski paremaks pärast seda ja õde tõi mulle jogurtit, et mingigi söögi saaks ja siiani on see nüüd kenasti sees püsinud. Ja enesetunne on olusid arvestades hea (vastates Liisule ;) )
Muide, siin Tartus on suurepärased arstid ja õed, nii tähelepanelikud-hoolitsevad ja kaasaelavad. Suur-suur aitäh teile, kui te peaksite samuti juhtuma mu blogi lugema, Olen teile väga tänulik, ilma teieta oleks ikka päris palju nukram olla.
Nüüd siis 2. blogipostitus olemas, pidin küll enne veel veidi puhkama ja mõtteid koguma, aga hakkama sain ;)
PS: homme hommikul jõuab mu kallis Taivo siia, siis jällegi veel parem olla :)
teisipäev, 29. aprill 2014
Eelõhtu
Tere!
Olen Kadi ning astumas homme uude eluetappi – nimelt saan
endale sisekõrvaimplantaadi vasakusse kõrva – tekitab ärevust.
Otsustasin, et peaksin nüüd ehk alustama ka oma blogi pidamist, kuna siis saavad lähedased end ise kurssi viia mu käekäiguga endale sobival hetkel, enda emotsioonide-kogemuste lahti kirjutamine, ning ehk on minu kirjutatu kunagi abiks mõnele inimesele, kes samuti mõtleb selle peale, et kas lasta endale implantaat panna või lihtsalt huvitub, mis see endast kujutab.
Eellooks nõndapalju, et kuulmiskadu on mul põhjustatud geenimutatsioonist, ehk siis sain nii ema- kui ka isaliini pidi vigase geeni - c35delG oli see nr vist (tõenäosusprotsent oli vist kuskil 4% kandis, kui paberite juurde taas jõuan, võin täpsustada vajadusel). Olen terve elu olnud mõlemast kõrvast kehva kuulmisega, mis on aastate jooksul halvenenud, kuniks sept.2012 kadus vasakust kõrvast kuulmine peaaegu täielikult. Miskit jäi veel küll alles ja käisin ka haiglaravil, kuid paranemise märke peaaegu et ei olnudki. Ikkagi võttis mul pool aastat aega enne kui kohanesin mõttega lasta panna endale sisekõrvaimplantaat, kuigi olin juba enne viimast kuulmiskadu juba sobiv kandidaat olnud. Aga ikka on oma kuulmine parem, mis sest et aparaate on vaja võimendamiseks, aga ikkagi tundub see omasem kui mingid pähe puuritud elektroodid oma magnetiga, mille paigaldamisel lõigatakse vastavast kõrvast oma kuulmine täielikult. Lugesin ka Eesti esimese täiskasvanu implanteeritu Kristi päevikut oma esimeste kuude kogemustest, tundus nagu loeks ulmeromaani…J sest masinkuulmine ei ole ju ikkagi paratamatult võrreldav looduse poolt looduga: „huvitav, mis see naabrimees seal mootorsaega saeb? Eiei, kallis, kass mjäub hoopis“ või siis et ees seisab suur meesterahvas, aga hääl kõlab kui hiirepiuks jnejneJ et tuttav helimaailm on esimese hooga pahupidi pööratud…tuleb häälestada ja teha tihedat koostööd arstide-õdede ja teiste tarkade inimestega, et lõpuks masin hakkaks töötama parimal moel. Kristi sõnastas minu meelest hästi: et implantaadi peale mõtle siis kui enam pole kahju oma kuulmist noa alla saata
Otsustasin, et peaksin nüüd ehk alustama ka oma blogi pidamist, kuna siis saavad lähedased end ise kurssi viia mu käekäiguga endale sobival hetkel, enda emotsioonide-kogemuste lahti kirjutamine, ning ehk on minu kirjutatu kunagi abiks mõnele inimesele, kes samuti mõtleb selle peale, et kas lasta endale implantaat panna või lihtsalt huvitub, mis see endast kujutab.
Eellooks nõndapalju, et kuulmiskadu on mul põhjustatud geenimutatsioonist, ehk siis sain nii ema- kui ka isaliini pidi vigase geeni - c35delG oli see nr vist (tõenäosusprotsent oli vist kuskil 4% kandis, kui paberite juurde taas jõuan, võin täpsustada vajadusel). Olen terve elu olnud mõlemast kõrvast kehva kuulmisega, mis on aastate jooksul halvenenud, kuniks sept.2012 kadus vasakust kõrvast kuulmine peaaegu täielikult. Miskit jäi veel küll alles ja käisin ka haiglaravil, kuid paranemise märke peaaegu et ei olnudki. Ikkagi võttis mul pool aastat aega enne kui kohanesin mõttega lasta panna endale sisekõrvaimplantaat, kuigi olin juba enne viimast kuulmiskadu juba sobiv kandidaat olnud. Aga ikka on oma kuulmine parem, mis sest et aparaate on vaja võimendamiseks, aga ikkagi tundub see omasem kui mingid pähe puuritud elektroodid oma magnetiga, mille paigaldamisel lõigatakse vastavast kõrvast oma kuulmine täielikult. Lugesin ka Eesti esimese täiskasvanu implanteeritu Kristi päevikut oma esimeste kuude kogemustest, tundus nagu loeks ulmeromaani…J sest masinkuulmine ei ole ju ikkagi paratamatult võrreldav looduse poolt looduga: „huvitav, mis see naabrimees seal mootorsaega saeb? Eiei, kallis, kass mjäub hoopis“ või siis et ees seisab suur meesterahvas, aga hääl kõlab kui hiirepiuks jnejneJ et tuttav helimaailm on esimese hooga pahupidi pööratud…tuleb häälestada ja teha tihedat koostööd arstide-õdede ja teiste tarkade inimestega, et lõpuks masin hakkaks töötama parimal moel. Kristi sõnastas minu meelest hästi: et implantaadi peale mõtle siis kui enam pole kahju oma kuulmist noa alla saata
Veidike infot veebiavarustest, mis see implantaat endast
siiski kujutab:
mõned videod: https://www.youtube.com/watch?v=zeg4qTnYOpw
mõned videod: https://www.youtube.com/watch?v=zeg4qTnYOpw
https://www.youtube.com/watch?v=SpKKYBkJ9Hw
hoiatan, et see video ehmatab ikka päris ära, et kas tõesti ongi selline see
hääl/muusika. Ma ise veel muidugi hetkel ei tea, milline see tegelikkus minu
jaoks on, kuid antud juhul on siiski tegemist häälestamata masinaga ilmselt ja
me keegi ei tea tegelikult, kuidas me kuuleme. Ma ei tea, kuidas kuuled sina ja
sa ei tea, kuidas kuulen mina. A la
stiilis kas türkiis on ikka roheline või on see siiski sinine või hoopis kolmas
värv.
eriti pikk artikkel: http://en.wikipedia.org/wiki/Cochlear_implant
endale peaksin kõrva saama sellise isendi: http://www.cochlear.com/wps/wcm/connect/uk/home/discover/cochlear-implants/nucleus-6-for-adults/the-nucleus-6-system--
Siis kui otsisin teiste eestlaste kogemusi, siis oli mulle
suureks abiks Kristi Kallaste päevik, mille andis mulle mu hea arst dr Kruustük
lugeda ning veebist leidsin ka Merike Kungla tehtud postitused.
Loodan, et mu postitustest saab kunagi ka kellelegi abiks olema, kes mõtleb implantaadi omandamise peale…
Loodan, et mu postitustest saab kunagi ka kellelegi abiks olema, kes mõtleb implantaadi omandamise peale…
Arstide sõnul on minu eellooga täiskasvanud inimestel
kasuprotsent väga hea – on olemas kuulmismälu, oskan kõneleda, harjunud kõrvaaparaatide
ja nende häälestamisega. Et kõige raskem lugu on inimestel, kes kaotavad trauma
tagajärjel kuulmise, et aju saab niigi trauma kuulmise kaotusest, siis opist ja
siis uuest täiesti võõrast kuulmisest ja veel masina seadistamine ka veel…
Eks loomulikult pole sisekõrvaimplantaat mingi imevahend, et
nüüd hakkan kõike suurepäraselt kuulma ja enam aparaate kandma ei pea… pean
ikka, lihtsalt teistsuguseid kui siianiJ
lisaks pean hoiduma poksitrennidest:D siiani on see päris hästi õnnestunud
Homme on operatsioon, siis on kuu aega paranemist enne kui masin sisse lülitatakse ja vot siis algab ilmselt kõige huvitavam periood
Homme on operatsioon, siis on kuu aega paranemist enne kui masin sisse lülitatakse ja vot siis algab ilmselt kõige huvitavam periood
Eks siis näis, kuidas edasised postitused siia laekuvadJ
Homsest hakkab siis seiklus pihta…
Tellimine:
Postitused (Atom)