Huh... ei teagi esimese hooga, kuidas seda kõike sõnadesse panna, aga see on küll tõsi, et see oli üks väsitav päev. Ja ei ole kindel, kas kirjutangi kõigest õiges kronoloogilises järjestuses, et kogu see elamus oli üks virr-varr aju jaoks ning ei oska ka kõike tõetruult-õigesti väljendada.
Läksin sisselülitamisele koos oma kallima Taivo ja sõbranna Keiuga, moraalseks toeks, kuulamise harjutamiseks erinevates keskkondades ja Keiu soovis kirjutada minust artikli, kuidas minust implantaadikandja on saanud.
Kogu protsess algas kl 10. Neil olid olemas andmed opiajast, mil uurisid impulsside toimivust vms (ei tea kahjuks täpset terminit vms). Kui implantaadi sisse lülitasid, siis esmalt prooviti, kuidas ma kuulen erinevatel sagedustel kahte piiksu. Kohati ei kuulnud ikka üldse neid, aga siis pandi valjemaks ja midagi siiski kuulsin. See protsess oli minu jaoks keeruline, kuna mind vaevas tinnitus ning ma ei olnud kindel, kas ma kuulen heli väljaspoolt tulevast allikast või ma kujutan seda ette, et kuulen. Aga siiski sai paika pandud minimaalne kuulmisprogramm, millega sai proovima hakata vaikselt uue kuulmisega harjumist ja harjutamist. Ohh, kui see sisse lülitati... teate, tõesti raske sõnadesse panna, lisaks tunnen, et juba enam ei mäleta, kuidas see täpselt kostis. Igatahes inimkõnest ma kohe aru ei saanud, kuulsin küll, aga see ei kõlanud nö õigena vms, kõlas kui äärmiselt nasaalne sääse-mesilase-vms eluka pinin-undamine, aga sõnadest ei suutnud esimese hooga aru saadagi (ei peagi ka tegelikult:) õppimise asi) ja ikka peamine kõnest arusaamine tuli suult lugemisel. Prooviti ka, kuidas kuulen tamburiini ja kellukest ja kopsimist, et kas on vaikne, tasa, paras, vali jne. Alguses oli ikka kõik vaikne minu jaoks, muudkui tahtsin kõvemaks lasta kruttida. Sai siis esmane seadistus paika ja meid saadeti tunniks ajaks välja helidega harjumiseks ja proovimiseks. Ma kuulsingi peamiselt valjemaid helisid - lähedal olevaid inimesi, möödasõitvaid autosid, raekoja kella löömist. Kuid neist ükski ei kõlanud, nagu oodatult, sellisena, nagu nad peaksid minu arvates kõlama, aga siiski midagi väga hullu ka ei olnud, mitte nii hull, kui selles esimeses postituses toodud 2. lingil olnud videos. Kuigi raginaid-sahinaid jms oli. Munakividel sõitev autos podises-põrises umbes nagu mootorsaag (mitte see undav hääl, vaid see kui vaikselt töötab puude saagimise vahel), aga ega seegi pole päris täpne kirjeldus. Üldse oli raske panna sõnadesse, kuidas ma midagi kuulsin... kella löömine oli mingit sorti veidra linnulaulu moodi. Proovisime Taivoga ka numbrite kuulamist, nii, et ma ei näinud ta suud, siis oli näha, et alguses ei saanud hakkama, a siis õppisin kiiresti-kohanesin ja sain hakkama nurmbrite äraarvamisega. Huvitav oli see, et kahte kuulsin paremini kui ühte, kuna kaks on veidi kõrgema heliga kui üks. Üheksal ja kaheksal oli jällegi raske vahet teha, kuulsin lõpuosa arusaadavalt: "..heksa", aga algusest ei saanud aru ja äraarvamine oli 50/50 mäng. Kui proovisime suvalisi sõnu, siis ma ei saanud aru, mis sõna on.
Läksime tagasi ja sätiti-muudeti programme ja pandi juba valjemaks ka, kuna olin juba harjunud vaikselt esimese programmiga, ei saa ju ka autot juhtima õppiv inimene kohe F1 vormeli rooli eks ;) Teisel seadmiseperioodil prooviti taas neid miinimumkuulmise piikse ning prooviti ka järgi kuulmise ebamugavuslävi, et pidin ütlema, mil mul ebamugav vastavat heli kuulda, see jäi mu kuulmise ülemiseks piiriks programmis. Uus kuulmistvariant oli esimese hooga väga vali ja kajav, et inimkõne uppus iseenda mitmekordsesse kajasse esimese hooga, aga samas inimkõne oli rohkem juba inimese moodi, kui enne, aga siiski veel mitte päris muidugi:) Kui üritada seda kuulmisolukorda kirjeldada, et kuulsin selgemaid ja kristalsemaid helisid kui enne, võrdlusmomendil taipasin, et enne oli kui patja summutatud helid ikkagi. Aga samas uues olukorras olid helid kui mingis klaasist ruumis ja tegelik heliallikas oli teisel pool klaasi ja seetõttu summutatum vms. Prooviti ka kaja vähendada, kuid selletõttu läks ka üldine foon vaiksemaks, et ma jälle ei kuulnud nii hästi siiski. Lõpuks mingid variandid siiski jäid, kui kuulmistugevus oli mõistlik ja kaja ei olnud ka eriti ebameeldiv ja segav. Kogu selle proovimise ja sättimise ja uute kogemuste tõttu tundsin selle seadistamisperioodi lõpuks, et oeh... ma olen nii väsinud, et ma ei saa enam midagi aru, mis on parem-halvem. Läksime taas välja tunniks, seekord siis Toomemäele. Tol hetkel oli mu ainuke mõte, et saaks kasvõi veerandtunnikese magada.
Ahjaa jäi mainimata, et nüüd mul ongi nii, et ma peamiselt kannan vasakus kõrvas implantaati ja parem kõrv puhkab. Muidu vasakul kõrval ei ole sundust õppida uues olukorras hakkama saamist ja kuulmine toetub ikkagi peamiselt paremale. Kuid kuna ma sellega veel harjun alles ja õpin, ei ole ma veel esialgu võimeline igas olukorras täiel määral hakkama saama, iseäranis telefonikõnedega, selleks ajaks panen ikkagi parema kõrva. Nii et kui keegi teist helistab, siis ärge imestage, et mul läheb aega telefonile vastamiseks, kuna otsin parasjagu, kus mu parem aparaat on küll :) Arvan küll siiski, et esialgu jätan parema aparaadi kõrval, et väga vajalikul hetkel saan kohe sisse lülitada ning ka siis kui näiteks tahan aru saada, mis heli see nüüd oli, mis kuulen.
Tagasi pargipingile... eks korraks tuli suurest väsimusest õnnetu tunne peale, a siis veidi pikutasin pingil ja hakkas parem olla ja keskendusin taas kuulamisele ja erinevate programmide proovimisele. Valida oli mul 3 vahel: 1. algne, 2. uus (mida üleeelmises lõigus sai kirjeldatud klaasist ruumina algselt, kuid see timmiti paremaks) ja 3. oli sama, mis 2. aga valjem. Ühe programmi piires sain 10skaalal valjust muuta. Esimesel väljaskäimisel kruttisin kiirelt kuulmise valjeima ehk 10 peale, kuna siis kuulis ikka midagi vähemalt. Teisel väljaskäimisel ammendus 1. kiirelt, 2. läks ka kiirelt ning 3. oli neist parim ja seegi oli max peal. Samas harjusin ka helidega ning helid kõlasid rohkem tõepärasemalt ning hakkasin tegema ka vahet mees- ja naishäälel. Tagasiminnes olime veidi kliiniku ees, et kuulata, kuidas liiklusmüra on. Veider oli see, et kuulsin auto tulekut ja möödasõitu. Ise ma parasjagu olin seljaga auto poole, kiitlesin Taivole, et näe kuulsin auto tulekut ja möödasõitu. Taivo imestas siis, et mis? see oli ju elektriauto, mitte just kõige valjem auto, aga mina kuulsin seda samaväärselt teiste sõidukitega tol hetkel :)
Läksime tagasi 3. korda seadistama. Muudeti 3. programm 1.-ks ja lisati sama programmi 2 valjemat varianti, üks valjem teisest. Märkisin, et tunnen, et mul on puudu madalamatest toonidest, et kas saaks neid ka juurde panna ja teha 4. variandi proovimiseks. Tehtigi nii. See oli mõnus, sest helid läksid minu jaoks loomulikumaks ja tasakaalustatumaks, oligi juba tunne, et liialt kõrge on kudagi kõik ja halvas mõttes kõrvust tõstev tunne oli sees. Samas küll aga selle madalamate toonide lisamisega muutus mu oma kõne eriti valjuks minu jaoks, et mul tekkis selle üldise loomulikuma kõne taustal küsimus, et kas inimesed kuulevadki enda kõnet niivõrd palju valjemalt võrreldes ümbritsevaga. Ei tea, ei oska ju võrrelda :) Nii jäid need programmid ja 14.45 lahkusime Pireti juurest katsetamaks neid nelja igapäevaelus.
Läksime Taivoga sööma (Keiu oli sunnitud juba varem lahkuma) ja söögikohas saime proovida, kuidas sealne jazzmuusika kostab minu jaoks. Suht kiirelt sain aru, et kõige parem ja mugavam tundub esialgu siiski see 4. programm (madalatega), 1. ja 2. muutusid kiirelt minu jaoks liiga vaikseks ning 3. oli maksimumi peal ning muusikat kuulsin sellega fragmentaarselt ja vaiksevõitu, ei saanud ka aru mida täpsemalt kuulsin, ei oska defineerida ka muidugi). 4.ga kuulsin muusikat küll, aga see oli veider veel :) kuulsin peamiselt saksi ja harjaga trummilööke ning see saks kõlas monotoonsemalt ja piiksuvamalt, nigu oleks tegemist mingi arvutimängu introga, mitte saksofoniga:) selleks, et aru saada, mis pilliga tegu, lülitasin võrdluseks parema kõrva ka sisse. Siis kui rongi peale minekuks taas pargis aega parajaks tegime, siis taipasin, et okou, ka 4. programm hakkab minu jaoks nõrgaks jääma ja krutin vaikselt valjemaks, et kas tõesti juba need kõik neli minu jaoks ammendunud, et äkki peab juba varsti tagasi tulema ja uuesti sättima (algne daatum sai kokku lepitud 17.juuni kanti). Aga noh, leidsime, et vaatame, kuidas nädalavahetus kujuneb, siis esmaspäeval mõtleb ja arutab, mis edasi.
Rongi pealgi oli huvitav hetk, et vaatasin mingi aeg aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid ja siis kuulen, et keegi justkui jutustaks, vaatan ringi, ei saa aru, kes jutustab (mul oli vasak kõrv akna pool), Taivo mu kõrval vaikne, vastasistujad samuti, üle vahekäigu vastasistujad samuti. Lülitasin parema sisse ja uurisin rohkem ringi ning taipasin, et kuulsin üle vahekäigu istuvat naisterahvast, kes seletas midagi oma kaaslasele, nad istusid pmst meiega ühel joonel. Ma küll jutust ei saanud üldse aru, aga ma kuulsin neid :)
Koju jõudes olin loomulikult rampväsinud, isegi et üleväsinud, et ei jäänud enam magama esimese hooga.
Jäi enne mainimata, et dr Kruustük ütles, et üks tema patsientidest, kes oli olnud alguses tavakuulmisega, siis kuulmisaparaatidega ja siis implantaadi saanud, oli öelnud, et tema arvates on implantaadikuulmine lähedasem tavakuulmisele kui kuuldeaparaatidega kuulmine. Nii et nüüd on lootust, et minagi ehk hakkan kuulma rohkem teie moodi, kuigi pärast esimest katsetamist oli tunne, et tavakuulmisest lahutab mind sama pikk maa kui vahemaa maalt kuule kui mitte marsile, kuid nüüd juba tunnen, et juba olen märkimisväärse osa sellest maast läbinud, eks pikk tee on veel minna, aga see on huvitav teekond;)
Ja palun olla nüüd minuga kannatlikud minuga suhtlemisel, kuna ma alles õpin uuesti kuulma ja kuulama ja mõistma;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar