esimene päev seljataga uue kuulmisega

Huh... ei teagi esimese hooga, kuidas seda kõike sõnadesse panna, aga see on küll tõsi, et see oli üks väsitav päev. Ja ei ole kindel, kas kirjutangi kõigest õiges kronoloogilises järjestuses, et kogu see elamus oli üks virr-varr aju jaoks ning ei oska ka kõike tõetruult-õigesti väljendada.

Läksin sisselülitamisele koos oma kallima Taivo ja sõbranna Keiuga, moraalseks toeks, kuulamise harjutamiseks erinevates keskkondades ja Keiu soovis kirjutada minust artikli, kuidas minust implantaadikandja on saanud.

Kogu protsess algas kl 10. Neil olid olemas andmed opiajast, mil uurisid impulsside toimivust vms (ei tea kahjuks täpset terminit vms). Kui implantaadi sisse lülitasid, siis esmalt prooviti, kuidas ma kuulen erinevatel sagedustel kahte piiksu. Kohati ei kuulnud ikka üldse neid, aga siis pandi valjemaks ja midagi siiski kuulsin. See protsess oli minu jaoks keeruline, kuna mind vaevas tinnitus ning ma ei olnud kindel, kas ma kuulen heli väljaspoolt tulevast allikast või ma kujutan seda ette, et kuulen. Aga siiski sai paika pandud minimaalne kuulmisprogramm, millega sai proovima hakata vaikselt uue kuulmisega harjumist ja harjutamist. Ohh, kui see sisse lülitati... teate, tõesti raske sõnadesse panna, lisaks tunnen, et juba enam ei mäleta, kuidas see täpselt kostis. Igatahes inimkõnest ma kohe aru ei saanud, kuulsin küll, aga see ei kõlanud nö õigena vms, kõlas kui äärmiselt nasaalne sääse-mesilase-vms eluka pinin-undamine, aga sõnadest ei suutnud esimese hooga aru saadagi (ei peagi ka tegelikult:) õppimise asi) ja ikka peamine kõnest arusaamine tuli suult lugemisel. Prooviti ka, kuidas kuulen tamburiini ja kellukest ja kopsimist, et kas on vaikne, tasa, paras, vali jne. Alguses oli ikka kõik vaikne minu jaoks, muudkui tahtsin kõvemaks lasta kruttida. Sai siis esmane seadistus paika ja meid saadeti tunniks ajaks välja helidega harjumiseks ja proovimiseks. Ma kuulsingi peamiselt valjemaid helisid - lähedal olevaid inimesi, möödasõitvaid autosid, raekoja kella löömist. Kuid neist ükski ei kõlanud, nagu oodatult, sellisena, nagu nad peaksid minu arvates kõlama, aga siiski midagi väga hullu ka ei olnud, mitte nii hull, kui selles esimeses postituses toodud 2. lingil olnud videos. Kuigi raginaid-sahinaid jms oli. Munakividel sõitev autos podises-põrises umbes nagu mootorsaag (mitte see undav hääl, vaid see kui vaikselt töötab puude saagimise vahel), aga ega seegi pole päris täpne kirjeldus. Üldse oli raske panna sõnadesse, kuidas ma midagi kuulsin... kella löömine oli mingit sorti veidra linnulaulu moodi. Proovisime Taivoga ka numbrite kuulamist, nii, et ma ei näinud ta suud, siis oli näha, et alguses ei saanud hakkama, a siis õppisin kiiresti-kohanesin ja sain hakkama nurmbrite äraarvamisega. Huvitav oli see, et kahte kuulsin paremini kui ühte, kuna kaks on veidi kõrgema heliga kui üks. Üheksal ja kaheksal oli jällegi raske vahet teha, kuulsin lõpuosa arusaadavalt: "..heksa", aga algusest ei saanud aru ja äraarvamine oli 50/50 mäng. Kui proovisime suvalisi sõnu, siis ma ei saanud aru, mis sõna on.
Läksime tagasi ja sätiti-muudeti programme ja pandi juba valjemaks ka, kuna olin juba harjunud vaikselt esimese programmiga, ei saa ju ka autot juhtima õppiv inimene kohe F1 vormeli rooli eks ;) Teisel seadmiseperioodil prooviti taas neid miinimumkuulmise piikse ning prooviti ka järgi kuulmise ebamugavuslävi, et pidin ütlema, mil mul ebamugav vastavat heli kuulda, see jäi mu kuulmise ülemiseks piiriks programmis. Uus kuulmistvariant oli esimese hooga väga vali ja kajav, et inimkõne uppus iseenda mitmekordsesse kajasse esimese hooga, aga samas inimkõne oli rohkem juba inimese moodi, kui enne, aga siiski veel mitte päris muidugi:) Kui üritada seda kuulmisolukorda kirjeldada, et kuulsin selgemaid ja kristalsemaid helisid kui enne, võrdlusmomendil taipasin, et enne oli kui patja summutatud helid ikkagi. Aga samas uues olukorras olid helid kui mingis klaasist ruumis ja tegelik heliallikas oli teisel pool klaasi ja seetõttu summutatum vms. Prooviti ka kaja vähendada, kuid selletõttu läks ka üldine foon vaiksemaks, et ma jälle ei kuulnud nii hästi siiski. Lõpuks mingid variandid siiski jäid, kui kuulmistugevus oli mõistlik ja kaja ei olnud ka eriti ebameeldiv ja segav. Kogu selle proovimise ja sättimise ja uute kogemuste tõttu tundsin selle seadistamisperioodi lõpuks, et oeh... ma olen nii väsinud, et ma ei saa enam midagi aru, mis on parem-halvem. Läksime taas välja tunniks, seekord siis Toomemäele. Tol hetkel oli mu ainuke mõte, et saaks kasvõi veerandtunnikese magada.
Ahjaa jäi mainimata, et nüüd mul ongi nii, et ma peamiselt kannan vasakus kõrvas implantaati ja parem kõrv puhkab. Muidu vasakul kõrval ei ole sundust õppida uues olukorras hakkama saamist ja kuulmine toetub ikkagi peamiselt paremale. Kuid kuna ma sellega veel harjun alles ja õpin, ei ole ma veel esialgu võimeline igas olukorras täiel määral hakkama saama, iseäranis telefonikõnedega, selleks ajaks panen ikkagi parema kõrva. Nii et kui keegi teist helistab, siis ärge imestage, et mul läheb aega telefonile vastamiseks, kuna otsin parasjagu, kus mu parem aparaat on küll :) Arvan küll siiski, et esialgu jätan parema aparaadi kõrval, et väga vajalikul hetkel saan kohe sisse lülitada ning ka siis kui näiteks tahan aru saada, mis heli see nüüd oli, mis kuulen.
Tagasi pargipingile... eks korraks tuli suurest väsimusest õnnetu tunne peale, a siis veidi pikutasin pingil ja hakkas parem olla ja keskendusin taas kuulamisele ja erinevate programmide proovimisele. Valida oli mul 3 vahel: 1. algne, 2. uus (mida üleeelmises lõigus sai kirjeldatud klaasist ruumina algselt, kuid see timmiti paremaks) ja 3. oli sama, mis 2. aga valjem. Ühe programmi piires sain 10skaalal valjust muuta. Esimesel väljaskäimisel kruttisin kiirelt kuulmise valjeima ehk 10 peale, kuna siis kuulis ikka midagi vähemalt. Teisel väljaskäimisel ammendus 1. kiirelt, 2. läks ka kiirelt ning 3. oli neist parim ja seegi oli max peal. Samas harjusin ka helidega ning helid kõlasid rohkem tõepärasemalt ning hakkasin tegema ka vahet mees- ja naishäälel. Tagasiminnes olime veidi kliiniku ees, et kuulata, kuidas liiklusmüra on. Veider oli see, et kuulsin auto tulekut  ja möödasõitu. Ise ma parasjagu olin seljaga auto poole, kiitlesin Taivole, et näe kuulsin auto tulekut ja möödasõitu. Taivo imestas siis, et mis? see oli ju elektriauto, mitte just kõige valjem auto, aga mina kuulsin seda samaväärselt teiste sõidukitega tol hetkel :)
Läksime tagasi 3. korda seadistama. Muudeti 3. programm 1.-ks ja lisati sama programmi 2 valjemat varianti, üks valjem teisest. Märkisin, et tunnen, et mul on puudu madalamatest toonidest, et kas saaks neid ka juurde panna ja teha 4. variandi proovimiseks. Tehtigi nii. See oli mõnus, sest helid läksid minu jaoks loomulikumaks ja tasakaalustatumaks, oligi juba tunne, et liialt kõrge on kudagi kõik ja halvas mõttes kõrvust tõstev tunne oli sees. Samas küll aga selle madalamate toonide lisamisega muutus mu oma kõne eriti valjuks minu jaoks, et mul tekkis selle üldise loomulikuma kõne taustal küsimus, et kas inimesed kuulevadki enda kõnet niivõrd palju valjemalt võrreldes ümbritsevaga. Ei tea, ei oska ju võrrelda :) Nii jäid need programmid ja 14.45 lahkusime Pireti juurest katsetamaks neid nelja igapäevaelus.
Läksime Taivoga sööma (Keiu oli sunnitud juba varem lahkuma) ja söögikohas saime proovida, kuidas sealne jazzmuusika kostab minu jaoks. Suht kiirelt sain aru, et kõige parem ja mugavam tundub esialgu siiski see 4. programm (madalatega), 1. ja 2. muutusid kiirelt minu jaoks liiga vaikseks ning 3. oli maksimumi peal ning muusikat kuulsin sellega fragmentaarselt ja vaiksevõitu, ei saanud ka aru mida täpsemalt kuulsin, ei oska defineerida ka muidugi). 4.ga kuulsin muusikat küll, aga see oli veider veel :) kuulsin peamiselt saksi ja harjaga trummilööke ning see saks kõlas monotoonsemalt ja piiksuvamalt, nigu oleks tegemist mingi arvutimängu introga, mitte saksofoniga:) selleks, et aru saada, mis pilliga tegu, lülitasin võrdluseks parema kõrva ka sisse. Siis kui rongi peale minekuks taas pargis aega parajaks tegime, siis taipasin, et okou, ka 4. programm hakkab minu jaoks nõrgaks jääma ja krutin vaikselt valjemaks, et kas tõesti juba need kõik neli minu jaoks ammendunud, et äkki peab juba varsti tagasi tulema ja uuesti sättima (algne daatum sai kokku lepitud 17.juuni kanti). Aga noh, leidsime, et vaatame, kuidas nädalavahetus kujuneb, siis esmaspäeval mõtleb ja arutab, mis edasi.
Rongi pealgi oli huvitav hetk, et vaatasin mingi aeg aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid ja siis kuulen, et keegi justkui jutustaks, vaatan ringi, ei saa aru, kes jutustab (mul oli vasak kõrv akna pool), Taivo mu kõrval vaikne, vastasistujad samuti, üle vahekäigu vastasistujad samuti. Lülitasin parema sisse ja uurisin rohkem ringi ning taipasin, et kuulsin üle vahekäigu istuvat naisterahvast, kes seletas midagi oma kaaslasele, nad istusid pmst meiega ühel joonel. Ma küll jutust ei saanud üldse aru, aga ma kuulsin neid :)
Koju jõudes olin loomulikult rampväsinud, isegi et üleväsinud, et ei jäänud enam magama esimese hooga.
Jäi enne mainimata, et dr Kruustük ütles, et üks tema patsientidest, kes oli olnud alguses tavakuulmisega, siis kuulmisaparaatidega ja siis implantaadi saanud, oli öelnud, et tema arvates on implantaadikuulmine lähedasem tavakuulmisele kui kuuldeaparaatidega kuulmine. Nii et nüüd on lootust, et minagi ehk hakkan kuulma rohkem teie moodi, kuigi pärast esimest katsetamist oli tunne, et tavakuulmisest lahutab mind sama pikk maa kui vahemaa maalt kuule kui mitte marsile, kuid nüüd juba tunnen, et juba olen märkimisväärse osa sellest maast läbinud, eks pikk tee on veel minna, aga see on huvitav teekond;)
Ja palun olla nüüd minuga kannatlikud minuga suhtlemisel, kuna ma alles õpin uuesti kuulma ja kuulama ja mõistma;)

veidi vahepealset ülevaadet

Tere-tere!

Tegin täna esimese ametliku füüsilise pingutuse ehk käisin järves ujumas:) kuigi see polnud kes teab mis suur pingutus, aga ülimõnus peale palavat päeva oli see küll;) Ja eks varem on ka tehtud pisikesi füüsilisi pingutusi - kiirem/pikem jalutuskäik, mõned tassimised.
Esimene töönädal olin tööl 4 päeva, neist 1. ja 3. lõppesid kohutava peavaluga, aga ei ole hullu, läksin varakult magama ja magasin südamest ning hommikuks oli jälle inimese moodi olla.
Olen vahepeal teinud ka pilte oma kõrvaarmi paranemise etappidest (et ise ka näeks, mis olukord on), neist kaks panin siia ka üles:
1. neist on tehtud 15.mai hommikul ehk 2 nädalat ja 1 päev peale operatsiooni
2. on tehtud täna (24.mai) õhtul ehk 3 nädalat ja 3 päeva peale operatsiooni. Paranemine on ilmselge :) samuti ka juuksekasvu tasapisine areng ;)

Taastumine

Vabandan, et nii pikalt pole kirjutanud, olen usinalt tegelenud paranemise ja taastumisega...
Käin väljas jalutamas, et võhm tagasi tuleks.
Tundub, et olukord hakkab saavutama peaaegu endist olukorda (ehk siis väike täiendus peal juures võrreldes varasemaga - implantaat), pea pole tükk aega ringi käinud, keele vasak pool hakkab vaikselt maitset tundma, vasakut kõrva tunnetan üha enam oma kehaosana taas, haav on kenasti kinni kasvamas ja niidijuppe on välja tulnud. Esmalt tuli niitidest sõlm ära, et sai nalja visata, et kas nüüd haav hargneb lahti, kui sõlme pole:D Aga suu mul ei käi päris hästi täielikult lahti - kõrvapiirkonnas on veel valus ja kange, kui liiga suurt tükki ampsata või liialt usinalt haigutada. Aga küllap see ka kaob ajapikku, nüüdseks on opist 2 nädalat ja 2 päeva möödunud:) Nädalakese pean veel füüsiliselt säästliku režiimi peal elama, pärast seda loodan, et suudan taas joogastuda ja jalgrattaga liikuda ja rullitamas käia... ausalt öeldes juba eelmine nädal tahtsin, aga siiani annab veel veidi suurem pingutus (kiirustamine kuskile vms, tassimine) tunda, et võhma veel ei jätku ja peas hakkab veider tunne, mida ei oska hästi defineerida: oleks nagu pea ringi käimise ja peavalu vahepealne tunne.

Aga muidu on kõik kenasti, olen püüdnud eeskujulikult puhata ja taastuda. Järgmine nädal taas töö- ja koolirindel, aga ilma ülepingutuseta esialgu.

Uudiseks veel nõnda palju, et 30ndal mail on oodata järgmist etappi - ehk implantaadi ja protsessori ühendamine, sisselülitamine ja häälestamine. Olen juba kuulnud-teadlik, et see möll käib mitu tundi ja et pärast seda kõike tahad vaid ainult koju ja vaikusesse magama:) Eks siis näis:) võimalik et enne seda väga midagi siia blogisse ei ilmugi...

Muideks, varasemalt jäi mainimata, et FB-s on olemas üks tore kommuun: Implantaaditeemaline kõnetuba, kust samuti leiab huvitavat infot, ise käisin ka seal piilumas, kui alles tutvusin implantaadisaamise mõttega:)

:)

Ma tänan südamest oma ema, kes on terve elu mind toetanud ja aidanud igati, ükskõik, mis takistus mul teele poetati. Ilma temata poleks ma see Kadi, keda teate ;) 

Ilusat emadepäeva ka kõigile teistele emadele :)

7. - 9. päev

Tere!

Vahepeal tekkis veidi rohkem muljeid.

7. päeva õhtul läks olukord nohusemaks, et mul oli raske nina kaudu hingatagi, üritasin siis olemasolevate vahenditega hakata seda välja ravima, kuid ikkagi oli järgmise päeva hommikuks põskedes ja otsa ees valus, kui näppudega õrnalt survet avaldada, sündis otsus apteeki ja poodi tuterdada, et osta meresoola ja apteekri soovitusel rohtu. Sain mingi pihustatava rohu. Tagasijõudes ja soolasokiga ning antud rohtudega ravides, kadus küll valu otsaeest ja põskedest ära, kuid pool pead hakkas hullumoodi valutama, nagu oleks põskedest ja otsaeest valu sinna liikunud ja lisaks veel puuris miskit vasakut ajupoolkera, et selle leevendamiseks tundus olevat abi vasaku silma surumisest käega. vasaku kõrva all lõualuu piirkond oli ka nigu oleks peksa saanud ja valutas üherütmis peaga. Paratamatult sattusin enda hädisest ja valusast olukorrast ärevusse, et mis see nüüd on, kas see nohu on ohuks mu opist paranemisele, et ehk on miski põletik ikka tekkinud vms - palju mõtteid keerles peas ringi ja hakkasin ilmselgelt üle mõtlema. Õnneks või kahjuks oli mul võimalus helistada arstile, kuigi mõtlesin ikka mingi 1-1,5h, kas helistada või mitte, et ehk on siiski tühiasi ja läheb üle, ei taha ju tühiasjade pärast tülitada ja töövälisel ajal ka veel. Lõpuks siiski helistasin ja ilmnes, et nohu ei ole ohuks implantaadile ja et need on kaks eraldi asja, et katsugu ma lihtsalt nohust lahti saada ning soovitas ravimiseks suukaudset ravimit (sudafed, sinupret vms) mitte pihustatavat nagu apteeker soovitas. Soovitas ka sokki, mida ma juba rakendasin tänu oma esimeselt flöödiõpetajalt Karolinalt saadud tarkusele:) Rahunesin maha ja ma olen arstile väga tänulik kõige selle eest. Läksin kohe peale seda magama ka ning ärgates oli olukord juba tunduvalt parem, kuigi vasak peapool oli ikka siuke nagu peksasaanud (mitte et ma teaks seda tunnet, a arvan, et see tunne võiks olla midagi sellist). Sain nüüd ka paremini aru, et mind vaevas lihtsalt kolm eraldiseisvat asja: opimõjud vasakpoolel, terav peavalu vasakul peapoolkeral ja nohu koos oma tagajärgedega. Nüüdseks on nohu kõvasti tagasitõmmanud ja peavalu ka kadunud selleks korraks:) Aga jah, tundetu olekuga ja veidi paistes on vasak pool endiselt, eks paranemine ja tundlikkuse taastumine võtab aega loomulikult ja peab kannatlikult ootama ;)
Ja täna vabastasin pea sidemetest ja sain esmakordselt pärast oppi üleni pessu minna - kui mõnus tunne see oli:) Loomulikult olin opihaava ümbruses väga ettevaatlik ja puhastasin pärast pesu haava ära ka.
Nüüd ma juba näen ka inimese moodi välja, kui juuksed puhtad ja kammitud ning ple sidemete alla mässitud :D Milline nauding... a teate, nüüd on ka paremini näha, et pean Andra juurde minema:P Tukk on välja kasvanud mõnuga ning ka juurtest hakkab paljastuma mu blondiinsus. Taipasin, et kui nüüd see mahaaetud jupp tagasi kasvab, siis see tuleb ju mu oma juuksevärvi, et kui ei värvi, saaks põnev värvikombo olema. Eks ma Andraga arutan, mis me teeme mu juustega pikemas perspektiivis (igatahes haava läheduses kohe kindlasti veel lähikuu(de)l värvima ei hakka, aega on sellega küll ja küll). Aga igatahes iseenesest ei märka esmapilgul nagu, et miskit juustes puudu-teisiti oleks, kui just ei uuri:) hoolimata sellest, et mul küllaltki õhukesed juuksed

6. -7.päev

Tervist!

Kuna enam niipalju põnevaid sündmusi ei toimu seoses opist paranemisega, on postitused lühemad ja hõredamad:)

Olen hakanud nohutsema ja aevastama, et nuuskamine ja aevastamine on valus löök kõrvapiirkonnale, a täna tundub, et olen juba õppinud nõnda aevastama, et kõrvas valus poleks sel hetkel.

Eile olin sama uimane ja sombune kui eilne "kevadine" lumine ilm:) Senised teravad valusööstud on asendunud tuikava ja laiema valuga. Pea nigu paks otsas, eks see ole ka ilmselt nohuga koosmõjust selline. Eilse päeva teises pooles pea lausa valutas nigu muiste. Aga magada saan ma iga öö aina paremini ja aina pikemalt :) ja uni on parim ravim ;)

Täna oli 2. kodune sidumine ning haav koos kõrvaga on juba tunduvalt ilusam ja vähem paistes, natuke veel ja vasak kõrv on juba sama väike kui parem kõrv.

Egas midagi, vaikselt kosun ja paranen edasi ;)

5. päev

Tere!

Taaskord töötab tõdemus, et jaga muret ja mure hakkab iseenesest lahenema :) täna juba tunduvalt parem ja jõudsam ja inimesemoodi olla ;) igas aspektis parem olla:) aga jah suud ei tasu liigselt lahti ajada, kõrvus on valus siis, ka haigutamisel üritan piiri pidada

Täna hommikul sidus ema mul pead ja nägime siis esmakordselt opihaava - üllatavalt mittehirmus:) lasin emal pildi ka teha, et ma ka näeks, milline haav on ja kui palju juukseid maha võeti. Kõrv on suht paistes ja meenutab Dumbot:) Kes ei soovi vaadata, ignoreerigu järgnevat fotot;)











Jääbki mulje, nagu oleks uus kõrv mulle külge õmmeldud :D

4. päev

Tere taas!

Paraku ei saa alati kõik minna üha tõusujoones - üldine olukord on täna sama mis eile, lisandunud on veel kõrva ja selle ümbruse valu, kuna kodus olevad valuvaigistid ei toimi paraku nii hästi, kui haiglas antud. Tahaks teada, kaua mind see pearingikäimine ja pooltundetu keel kiusab. Aga samas sain ma nüüd kodus paremini ja korraga pikemalt magada kui haiglas :)

Igakorraga lähevad postitused lühemaks, kuna enam pole nii põnev kui alguses oli, nüüd vaikselt tiksun ja taastun:)
Tahaks loota, et homme on siiski parem kui eile ja täna;)

3. päev

Hej-hej!

Kodus olen! Maakodus on ikka palju parem olla kui haiglas.

Aga jah, nüüd siis sõnad peale loetud, et 3 nädalat säästlikku olemist, et ei mingit ülepingutamist. Kui üle pingutan, siis hakkab pea ringi käima endiselt ja kõrvus undama. Ettepoole ei kannata ka kummardada.
Antibiootikume pean 2x päevas võtma. Ülehomme ja teisipäeval peab ise sidet vahetama ning neljapäeval saan sidemest lahti ja juba pead pesta lõpuks ometi :)

Paranen kenasti, kuigi magan kehvasti magamisasendite vähese valiku tõttu, ninast enam verd ei jookse, aga maailm tahab ikka kangesti minust kiiremini ringi keerelda mul, nii et puhkan võimalikult palju, et ma ikka maailmaga koos saaks keerelda :)

Pildimaterjal

Veidi pildimaterjali ka

 Siuke näeb üks implanteeritu välja, ilmselgelt saan ainult ühe külje peal magada.

See kohver anti mulle kaasavaraks juba eile, et saaksin nüüd kuu aega sisuga tutvuda. Sussid panin mooduliks kõrvale

Kohvrisisu - täis tehnoloogiat ja kasutusjuhendeid - tükiks ajaks infoammutamist

2. päev

Tervist!

Täna juba kõbusam kuid unisem olla. Terve päev möödus kas siis magamise-pikutamise-jutustamise tähe all.
Sain teada ka, et eilne oksendamine oli igati normaalne, kuna keha tõrjus narkoosirohte välja ning ma olin ka pikas (3h) narkoosis.
Üldmulje tänasest selline, et liiga palju pingutan, siis hakkab pea ringi käima ja kõrvus hullemini undama, siis jälle viskan pikusse ja kogun end ja jälle parem olla:) Vasak(opi)poolsest ninasõõrmest kipub ka verd tulema aegajalt, seda ka ilma pingutuseta.
Magada ei suuda pikalt, kuna magan enda jaoks vale külje peal, pean järgmiseks ööks veel mingeid alternatiivseid asendeid välja mõtlema, et vähe rohkem magada saaks:) selja peal ma ka magada ei saa, kuna kuklas on sama valu, mis kandade all pikast ühes asendis lamamisest.

Kõrv sügeleb kangesti, tahaks sügada, aga pea nii kinni teibitud-seotud, et kohe üldse ei saa sügada. Aga sügelemine tähendab paranemist ;)
Siiani olen kaks korda valuvaigisteid (eile õhtul ja täna lõuna aeg) võtnud, kui tundsin, et tugevam valu hakkas tulema.

Homme selgub, kas arst laseb mu koju:) Loodan, et lastakse homme koju :)

Päikest!